Muusika ja muusikud
ning vahepääl ka spordist ning sellele kaasa elamisest
Selleks, et eelmise
päätüki lõpus olev koledus liialt kummitama ei jääks, siis tuleks rääkida millestki
rõõmsamast. Kaasaegne Norra popmuusika
on kindlasti üks teema, mis teeb tuju paremaks. Kindlasti mäletavad/teavad
paljud eestlased Norra popgrupi a-ha lugusid. Kui veidi uuema muusika juurde
tulla, siis tuleb öelda, et Norras on üllatavalt palju häid lauljaid, kes
kõigele lisaks kõlavad täiesti omalaadselt. Seda tuleb eraldi mainida, sest
kuigi võrdluseks Rootsist on pärit tunduvalt rohkem kuulsaid lauljaid/gruppe,
on Rootsi popmuusikas vähemalt minu kõrvale midagi, mis neid kõiki kuidagi
ühendab, nii et tihtipääle ka täiesti uut muusikat kuuldes võib kohe
kahtlustada, et tegemist võiks olla Rootsist pärit muusikutega.
Siinkohal tahaks
lugejaga oma rasket saatust jagada. Kui kuulsin esimest korda Lady Gaga lugu
Pokerface, siis olin koheselt veendund, et tegemist on Rootsi lauljannaga. Suur
oli mu üllatus kui kuulsin, et tegemist olla New York’i daamiga, kusjuures
Rootsi osast tema päritolus polnd juttugi. Jõudsin järeldusele, et pole see
ühtigi nii lihtne – määrata kuulmise järgi ära, milline muusika on Rootsi oma
ja milline mitte.
Veidi aja pärast
juhtusin vaatama Lady Gaga muusikavideo Paparazzi pikka versiooni, kus
sissejuhatuses rääkis Lady Gaga täiesti puhast rootslase rootsi keelt. Kuigi
hää muusikalise kuulmisega noored inimesed võivad selgeks õppida mingite
väljendite ütlemise seni neile täiesti võõraks olnd keeles, oli see rootsi keel
liiga puhas kõigi rootslase intonatsiooni iseärasustega. Yes! Quod erat
demonstrandum – ilmselge, et Lady Gaga on siiski Rootsist pärit (ükskõik kui
kaua ta vahepääl New York’is eland ka ei oleks)!
Läksin ja googeldasin
Lady Gaga’t, Paparazzi ning svenska. Link Norra suurima päevalehe Aftenposten’i
leheküljele, kus oli kirjutet, et selle video jaoks õppis Lady Gaga mõned
rootsi väljendid selgeks, aga et tegemist olevat siiski ameerika daamiga.
Saa siis aru. Pean
ütlema umbes sama moodi nagu minu üks suurimaid stand up comedy lemmikuid -
Carlos Mencia - väljendas end kunagi ühe Michael Jackson’i väidetava eraelulise
iseärasuse kohta: „ I don’t know if Michael Jackson is a ... or not. But I can
say – he fits the profile!“
Norralaste puhul on
nende tippmuusika niivõrd laiaspektriline (ja ka tipus olevate Norra
lauljate/gruppide inglise keelne hääldus sageli ilma tüüpilise ühisaktsendita),
et pole kerge esimesel kuulmisel koheselt ära tunda Norra päritolu popmuusikat.
Üks huvitavamaid
Norra lauljaid on Kurt Nilsen – Norra esimese Idol saate võitja. Kusjuures
valikvoorus oli zhürii kahevahel – kas ikke lubada Kurt Nilsen edasi või mitte.
Põhjuseks oli Kurt Nilsen’i mitte just eriti staarilik välimus – suur
esihammaste vahe nagu kuulsal inglise filminäitlejal Terry Thomas’el, samuti
mõneti maapoisilik olemus (Kevade Tõnissoni moodi – loomulikult Ain Lutsepp
kehastuses). Kui otsida popmuusikast välise sarnasuse näiteid, siis vast rohkem
sinna Meatloaf’i kanti. Ehk teiste sõnadega, zhürii kahtles sügavalt, kas Kurt
Nilsen oli ikka see inimmaterjal, kellest võinuks saada Norra esimene Idol.
Õnneks laulis see tollal amatöörbändis laulev/mängiv toruluksepast noorsand nii
kenasti, et talle anti siiski võimalus edasi pääseda ning põhivoorudes osaleda.
Tulemuseks oli Norra Idol’i võit.
Järgmisel aastal
toimus ka seni ainuke (kui ma nüüd ei eksi) üleilmne World Idol’i konkurss, kus
osalesid rahvuslike Idol’ite võitjad. Näituseks USA-st osales sellel konkursil
Kelly Clarkson, kellelt juba enne konkurssi võeti intervjuusid kui tulevaselt
kindlalt võitjalt. Kui Kurt Nilsen oli oma laulu (U2 lugu Beautiful Day)
esitand, siis ütli zhürii esimees Simon Cowell Kurt Nilsen’ile, et kui tegemist
oleks laulukonkursiga raadios, siis poleks kahtlust, et võidaks Kurt Nilsen.
Kuna aga tegemist on televisioonikonkursiga, siis pole kahjuks Kurt Nilsen’il
vähimatki shanssi, kuna „You look like a hobbit and sound like an angel“, mille
pääle Kurt Nilsen vaid naeratas häbelikult miljonite televaatajate nähes.
Pääle häälte kokku
lugemist võitis Kurt Nilsen suure edumaaga Kelly Clarksen’i ees (vastavalt 106
ja 97 punkti). Ma ei tea, kui paljud on Eestis Kurt Nilsen’i laule kuulnd, aga
soovitan soojalt kindlasti kuulata. Norra jäi ilma ühest torulukksepast, aga
sai juurde ühe laulja, ilma kelleta oleks norra popmuusika kindlasti tublisti
vaesem. See, et Eestis pole paljud Kurt Nilsen’ist kuulndki, on ühelt poolt
põhjustet sellest, et Eesti polnd sellel World Idol’il esindet, aga teiselt
poolt Kurt Nilsen’i manageri ilmselgelt kehva tegevusega. Pääle Idol’i võitu,
kui Kurt Nilsen oleks pidand andma intervjuusid ning manager pidanuks rippuma
telefoni küljes (tao rauda, kuni see on kuum!) ja sõlmima tuuri- ja
plaadilepinguid üle kogu ilma (eelkõige loomulikult USA-s), andis manager
hoopis intervjuusid ning jättis oma põhitöö tegemata. Tulemuseks ongi see, et
Kelly Clarksen’iga ja tema muusikaga ollakse üle kogu ilma kursis, aga Kurt
Nilsen’ist ei tea väljaspool Norrat inimesed tänaval suurt midagi. Aga
kindlasti oli manager’il endal hää tunne telesaadetes osaleda. Vahelemärkusena
olgu öeld, et tema manager oli selle Norra Idol’i zhürii esimees, kes kõhkles,
kas Kurt Nilsen üldse valikvoorust üldse edasi lubada või mitte.
Idol’i konkursse on
Norras peet õige mitmeid aastaid, aga meelde on teistel aastatel osalejaist
jäänd vaid üks – ühel aastal kolmanda koha saand Alejandro Fuentes, kes oli
osalemise ajal 17 aastane. Teda iseloomustas eriliselt pehme ja romantiline
hääl, kusjuures üks zhürii muusikust liige (kes ise oli kunagi Norra edetabelis
oma looga tipus olnd) iseloomustas Alejandro laulmist sõnadega, et kui temal
endal oleks selline hääl, siis ta esineks ja salvestaks plaate, aga mitte ei
istuks zhüriis.
Alejandro pääs
finaali oli iseenest niivõrd enesestmõistetav asi, et hääletajad
kontsentreerisid oma tähelepanu lõppkolmikus olnd kahele tütarlapsele. Kuna
tegemist oli maakohtadest pärit tüdrikutega, siis olid kuuldavasti nende
lähemad ja kaugemad naabrid olnd eriti innukad helistajad/hääletajad (vaatamata
sellele, et iga hääl telefonitisi läks helistajale vist NOK 5.- maksma).
Tulemuseks oligi, et mõlemad tüdrukud pääsesid edasi, aga Alejandro jäi
kolmandaks. Millist järelkaja see asjaolu tekitas, iseloomustab ka järgmisel
päeval ühes suuremas lehes ära tood finaali pääsnute nimed ja elulood,
kusjuures ühe tüdruku pildi juures oli küll tema õige nimi, aga muud andmed olid
kõik Alejandro omad (artikkel oli tõenäoliselt juba ette valmis kirjutet ning
pääle tulemuste selgumist vahetati vaid Alejandro nimi ja pilt kahest ülejäänd
esinejast väiksema populaarsusega tüdruku pildi ja nime vastu ning unustati
muud andmed välja vahetada).
Kui jätkata
konkursite teemal, siis nagu Eestiski, nii hoiavad ka Norras ja Rootsis paljude
meeli pinges Eurovision’i konkursid (mida siin kutsutakse Melodie Grand Prix).
Ja selle koha pääl tahan veidi pikemalt kirjutada just sellest, mis toimub
nende konkursite ümber ja kuidas reageeritakse tulemustele nii Norras kui ka
Rootsis.
Kui päris aus olla,
siis näituseks nii Rootsi kui ka rootslaste kohta on mul praktiliselt ainult
hääd rääkida, paraku vaid kahe erandiga. Ja ausalt öeldes ma ei oskagi öelda,
kas seegi on otseselt halb jutt, võib-olla tuleks seda kutsuda rootslaste
eripäraks. Iga kord, kui Rootsi laul valitakse välja esinemiseks Eurovision’il,
käib Rootsis pidev arutelu selle kohta, kuivõrd hää see laul on ja kuivõrd
parem on ta teiste maade osalejate lauludest, samuti kui hästi laulab Rootsi
laulu esitaja. Iseenesest ei midagi halba selles - oma laulu tulebki armastada.
Probleem tekib siis, kui hääletamine on läbi ja – hoidku jumal selle eest! –
kellegi teise esineja laul võidab. Siis algab see, mida ma nimetaksin
väljendiga „bad loser“. Kui lugeda Eurovision’i järgsel päeval Rootsi lehti,
siis arutletakse sääl pikalt ja laialt selle ümber, kuivõrd ebaõiglane oli
hindamine, mille tagajärjel võitis Rootsi laulust ja selle esitamisest niivõrd
palju kehvem lugu. Seejärel kurtmine selle üle, et hindamine on ebaõiglane,
kuna Ida-Euroopa ja Lõuna-Euroopa hääletab ebaõiglaselt – zhüriide ajal
kokkuleppehääletused naabrite kasuks ning pääle telefonihääletusele üle minekut
lihtsalt oma naabrite kasuks. Samas aga peetakse loomulikuks, et Rootsi
naaberriigid andsid osa oma häältest Rootsile, kuna see polnd loomulikult mitte
naabri, vaid hää (loe: parima) laulu eest hääletamine. Kahjuks toimub umbes
sama asi ka Norras (loomulikult Norra laulu suhtes, tõsi küll, mitte nii
ekstreemselt – ütleme ehk Sweden light vormis). Lisaks võib lugeda nii Rootsi
kui ka Norra kommentaariumides arvamusi, mis ületavad ütlemise krõbeduselt
tunduvalt lehtedes avaldet versioone.
Ütlen välja oma
arvamuse: see on täiesti loomulik, et hääletamisel antakse suur osa häältest
naabrite lauludele. Ja siin ei tuleks mitte otsida põhjust ebaõiglusest, vaid
sellest, et on täiesti loomulik, et naabrite lugu meeldib rohkem kui
kaugematest riikidest pärinevate lauljate omad. Kui kaks riiki elavad kõrvuti
ning on seda teind aastasadu, siis on küllalt tõenäoline, et sarnases, kui
mitte lausa ühises kultuuriruumis elavatel ning samasuguse looduse ja kliimaga
rahvastel (kes tihtipääle veel ka sugulasrahvad) on samasugune muusikaline
maitse. Ja kui ühes riigis meeldis üks lugu niivõrd, et see otsustati
Eurovison’ile saata, siis on küllalt suur tõenäosus ka selles, et see lugu
meeldib ka naabreile, mis omakorda väljendub ka hääletuse tulemustes. Aga kui
mõnes riigis on mõnel aastal eriliselt hää lugu, siis hääletavad selle poolt ka
teised ning mitte ainult naabrid. Nii lihtne või keeruline see Eurovision’i
laulukonkurss ongi.
Tahaks siinkohal
välja pakkuda ühe mõtte. Minu meelest võiks senisest hääletusest tunduvalt
objektiivsem olla selline süsteem, kus punkte ei anta mitte nullist
kaheteistkümneni, vaid selline, kus arvesse lähevad häälte protsendid. Kui ühes
riigis saavad 15 laulu hääli, siis saavad iga hääli saand riigi laulud nii
palju hääli, nagu oli nende poolt hääletand inimeste protsent (ainult
täisarvudes). Komakohtadest üle jääva summaga võiks premeerida esimese koha
saand laulu. Alternatiivselt võib mõelda ka kahe komakohaga protsentide
kasutamist. Kuna ka Eurovision’i zhüriil on arvutid olemas, siis peaks
lõpptulemuste kokku liitmine olema küllalt lihtne.
Teiseks valdkonnaks,
mille suhtes ma ei saa just parimalt ei rootslasi ega ka norralasi
iseloomustada, on sport, päämiselt sellele kaasa elamise koha päält. Ja siin ei
räägi ma mitte ainult spordikommentaatoritest, vaid ka päältvaatajaist. Mis
puutub kommentaatoritesse, siis on nii Norras kui ka Rootsis
spordikommentaatorid sama targad kui mujalgi. Kuni Rootsi kolimiseni arvasin,
et uskumatult ebaintelligentse jutu rääkimine spordisaates on iseloomulik vaid
Eesti ja ka kunagistele nõukogude spordikommentaatoritele, siis pääle Rootsi
kolimist kadus mul see illusioon ära. Nad on igal pool samasugused. Ainukeseks
positiivseks erandiks olid ingliskeelsed spordikommentaatorid Eurospordi
kanalil, keda sain satelliidi vahendusel kuulata 80. aastate lõpus ning 90.
aastate alguses veel Eestis elades. Tõeliselt erapooletu ning hariv jutt
kuulajale. Kahjuks pole Skandinaavias elades võimalik valida siin Eurospordi
saateid jälgides ingliskeelset kommentaari, Skandinaavia kommentaatorid on aga
kahjuks kõik sama vitsaga lööd.
Veel nõukogude ajast
on pärit see seik, kus Sarajevo taliolümpiamängudelt kanti üle Rootsi-NSVL
hokimatshi. Kui ma ei eksi, siis oli see Ozerov, kes kommenteeris matshi ning
oli kogu matshi ajal vait vaid üks kord – ja siis 30 sekundit järjest. Nende 30
sekundi jooksul näidati tribüünil istuvaid Rootsi Kuningat Carl Gustav’it ja
Kuninganna Sylvia’t. Samal ajal oli jäälahingus paus, mistõttu operaator oligi
kaamera Nende Majesteetidele suunand. Kui lõpuks mäng lahtiviskest uuesti edasi
läks ja kaamera nende päält ära pöördus, siis lausus Ozerov: „Huvitav, need
olid harilikud päältvaatajad. Ei tea, mis neid küll nii kaua näidati?“ Loole
pani punkti 5 minutit hiljem eetrisse kandund Ozerov’i kisa: „Kas panite tähele
vastastribüünil kolmandas reas vahekäigust neljandal kohal istuvat meest
(kaamera näitas korraga tervet vastastribüüni)? See on ju kuulus Ivanov (või
mis iganes nimi tal oli). Ta lõi 1963. aastal kolmanda, otsustava värava Krõlja
Sovetov’i ja CSKA vahelises (või mis iganes meeskondade vahel toimund)
hokimängus.“ Niipalju siis professionaalsest kretinismist.
See, et oma
meeskondadele ja võistlejatele kaasa elatakse, on loomulik. Aga see, et oma
„meeste“ kehva esinemise või teiste meeste lihtsalt parema esinemise puhul
hakatakse ka igasuguseid komplotte esitama ja dopingut kahtlustama, on juba
eraldi number. Kõige hullem aga on see, kui enne suurvõistlusi jagatakse veel
laskmata karu nahka ning teatatakse kindlalt, kui palju medaleid on oma
meestelt ja naistelt oodata, kusjuures selle hinnangu andmisel ollakse nii
ülekohtune kui ka üleolev teiste maade sportlaste suhtes. Kui aga nii palju
medaleid kui plaaniti ei saada, siis on jutt alati umbes selline, et meie omad
olid ju parimad, aga haigused, ebaõnn, teiste sportlaste alatus ja doping ei
last meie omadel väärikat tasu saada. Kusjuures dopinguga tegelevat eranditult
kõik „teised“.
Üks küllaltki
tüüpiline näide oli enne Salt Lake City taliolümpiat, mil Rootsis ilmus
artikkel (kui ma ei eksi, siis
Expressen’is), milles jagati juba tulevased medalid ära. Selgus, et
Rootsi saab pea pooled kuldmedalid endale, kusjuures Per Elofsson pidi saama
kõik kuldmedalid meeste murdmaasõitudes. Norralastele jäeti vaid kaks
kuldmedalit, üks neist oli Afterski alal (pidu pääle suusavõistlust alal) ning
ka teine kuldmedal oli millegi analoogsega seot.
Kui mängud olid läbi,
siis polnd rootslastel ette näidata mitte ühtegi kuldmedalit ning norralastel
(kui ma nüüd ei eksi) kolmteist. Per Elofsson katkestas osalemise (tõsi küll
pääle seda, kui ta oli meeleheitlikult üritand suusasammu pidada hiljem
dopinguga vahele jäänd Johann Mühlegg’iga) ning kommenteeris, et kui keegi
võidab murdmaasuusatamises teisi paari minutiga, siis on ilmselgelt tegemist
dopinguga. Ma ei tea, mida austet Elofsson silmas pidas, kuna ka tema sportlaskarjääris
oli üsna mitmeid võite, kus ta edestas teist kohta vähemalt kahe minutiga.
Samuti nagu Gunde Svan omal ajal. Või nii mõnigi teine Rootsi suusakuulsus oli
seda teind ka varem.
Tagasi muusika ja
konkursite juurde. 2009. aastal võitis Eurovision’i Alexander Rybak Norrast
ning nii korraldataksegi 2010. aasta võistlus Norras Forneby’l. Alexander Rybak
on väga meeldiva olemisega ning ilusa laulmisega noorhärra, kes oma võidu igati
ära teenis. Ääremärkusena tuleks vaid mainida, et mõni aasta tagasi Norras
toimund talendiotsingu konkursil olla talle zhüriist öeld (ma ise küll ei
jälgind ega kuuland, mistõttu pean edastama siin vaid seda, mida teistelt
kuulsin), et temast küll lauljat või siis laulmisest ära elavat artisti ei saa.
Ka see profesionaalne ennustus tundub veidi mööda panevat.
Kui nüüd konkursid
kõrvale jätta, siis on veel terve rida huvitavaid tegijaid Norra popmuusikas.
Üheks tuntumaks on Lene Marlin, kes sai kuulsaks 18 aastaselt. Meediapress oli
nii suur, et ta tõmbus mõneks aastaks avalikkuse eest kõrvale, aga on nüüd
tagasi ning laulab endiselt ilusaid laule. Mina hindan tema juures ehk tema
kõige kurvema kõlaga lugusid nagu näituseks My Love.
Teiseks huvitavaks
daamiks on Maria Mena, kelle üks kodustest keeltest on (ameerika) inglise keel
ning kes on kunagi ka David Letterman’i show’s laulnd. Tema Lullaby’d pean
kõikidest minu poolt kuuld sellenimelistest lauludest esimest-teist kohta
jagavaks (koos Louis Armstrong’iga).
Minu hää sõber ja
muusikatundja Olev Ulp aga hindab eriti kõrgelt Norra grupi Madrugada laule.
Võib olla on ka eesti kuulaja mõnda nende lugu kuulnd – näituseks lugu The Kids
Are on High Street. Kahjuks suri grupi kitarrimängija Robert Burås 2007. aastal
ning kuigi laulja Sivert Høyem ja bassimängija Frode Jacobsen tegid tollal
pooleli olnd albumi valmis, lõpetas nende grupp tegevuse 2008. aastal pääle
grupi hüvastijätutuuri. Kindlasti teevad Høyem ja Jacobsen muusikat edasi, aga
kas see just selliselt kõlab nagu nende muusika Madrugada päevil, pole sugugi
kindel.
Tõsisema muusika
juurde. Oslo on huvitav linn sellepoolest, et siinse Ooperiteatri kohta on ikka
midagi öelda. Vana Ooperiteater, mis asus Youngstorget’il, paistis muusikast
eemale jäävate asjade poolest sellega, et ooperisse läksid kui kalaturule.
Sissepääs ooperisse oli maja esimesel korrusel olevast koridorist/käigust,
kusjuures sissepääsu kõrval oli kalapood koos avaletiga koridoris, mistõttu
ooperisse polnd võimalik minna (kui just
gaasimaski ei kasutand) ilma spetsiifiliste lõhnaelamusteta. Ei oskagi öelda,
kas see oli hää või halb. Kellele letil leband toore kala lõhn ei meeldi,
sellele oli see kindlasti halb elamus. Teistele võis see aga olla selleks
eripäraks, millega mingi asi pikaks ajaks meelde jääb. Norra kui (kahjuks)
endise suure kalandusriigi (kui jätta ka praegu edasi tegutsevad
kalakasvandused välja) jaoks päris huvitav kombinatsioon – ooper ja kalapood.
Nüüdseks on Ooperiteater kolind uude majja. Kahjuks on ka selle kohta midagi öelda sellist, mis
tegelikult ei peaks mitte kuidagi Ooperiteatriga seonduma. Uus Ooperiteater
ehitati Oslo fjordi soppi ühe väikese lahe kaldale kesklinna lähedal, samas aga
sisulisest kesklinnast eemal. Kui vaadata mere poolt, siis on uus Ooperiteater
just selles sopis, mis on kõige kõrvalisem ning kuhu juhuslik paadisõitja nii
kergelt ei satu. Kui olla paadiga Ooperiteatri külje all, siis ühele poole jääb
ühe Taani ja Norra vahet käiva laevafirma kai. Teisele poole jäävad kõrged
tornid, ma arvan, et sääl hoitakse tsementi. Maa poolt on Ooperiteater muust
kesklinnast (õigemini Keskraudteejaamast) eraldet E18 maanteega, mistõttu
inimesed, kes tahavad Ooperiteatrisse minna, peavad mööda ajutisi (?)
raudtreppe ronima üle maantee viivale jalakäijate sillale, mis isenesest pole
ei esteetiliselt ega ka füüsiliselt kuigi nauditav tegevus. Autoga tulles pole
aga võimalik autot mujal parkida kui Keskraudteejaama parklas, mille järgselt
samuti jalakäijate sillale tuleb ronida.
Juba
ehitamise ajal tekkis diskussioon Ooperiteatri kattematerjali üle. Vaatamata
erapooletute ehitusekspertide tungivale soovitusele ei kaet Ooperiteater mitte
kohaliku graniidiga, mis on kohalikule ilmastikule hästi vastu pidav, vaid
Itaaliast tood valge marmoriga. Kuigi eksperdid hoiatasid, et senine kogemus
nii Norrast kui ka mujalt Põhjamaadest on näidand, et aja jooksul sellise
marmori päälispind mureneb ning muutub koledaks, teatas projektijuht, et see on
kõik jama ning et see marmor saab hästi ning kaunilt vastu pidama.
Teiseks
eripäraks ehitamise juures oli see, et vundamendi valamisel ei kasutet merevett
taluvat raudbetooni. Sellega hoiti kindlasti oma paarkümmend tuhat krooni
kokku. Veel ehitamise ajal teht filmis võis näha, kuidas selline betoon juba
murenes ning armeering roostetas. Kuigi eksperdid hoiatasid, et mereveega
kontaktis olev raudbetoon peab olema sellise spetsifikatsiooniga, mis on mõeld
merevett taluma, teatas projektijuht, et temal olemas olevate andmete järgi
pole mingit alust arvata, et kasutatav betoon oleks halb ning jättis
raudbetooni spetsifikatsiooni muutmata.
Sellest
johtuvalt oli mul plaanis minna uude Ooperiteatrisse koheselt pääle avamist, et
siis, kui see Ooperiteater hakkab vundamendi murenemise tõttu vajuma ning on
vaja kogu Ooperiteater maha lõhkuda (raske vahetada vundamenti nii, et
päälisehitus jääb puutumata), siis saaksin mina öelda, et olin käind sellises
ehitustehnilises kurioosumis oma jalaga ning näind seda (ajutist) Ooperiteatrit
oma enda silmaga. Kahjuks ei saand ma aga oma plaane ellu viia, kuna uus
Ooperiteater ehitati selliselt, et minusugune küllalt pikkade jalgadega inimene
ei saa sääl üle paari minuti istuda. Nimelt selgus vahetult enne avamist, et
üksteise taga olevate toolide vahe on vaid 62 cm ning minu kodus teht kats
istuda ühel toolil, mille ees on 62 cm kaugusel asuv teine tool, näitas, et see
on minusugusele füüsiliselt täiesti võimatu. Eriti kui pidada silmas, et
Ooperiteatris istuvad kahel pool ka teised külastajad, mistõttu pole võimalik oma
jalgu ka viltu kuidagi paigutada.
Ooperiteatri
esindaja tuli selle teate järgselt koheselt välja õiendusega, mille järgi
olevat 62 cm pikkust vahemaad toolide vahel kirjeldava reportaazhi puhul
tegemist ilmselge laimuga. Järgmisel päeval näidati siis uudistes, kus reporter
ning kõrgelt austet Ooperiteatri esindaja käisid Ooperiteatris tooliridade
vahel ja mõõtsid toolide kaugusi eesmise rea toolidest. Mõõtmistulemuseks oli
61,5 cm, mille pääle Ooperiteatri esindaja ütli, et ta võtab oma sõnad tagasi
(”jeg legger meg helt flat!”) ning teatas, et kahjuks pidi Ooperiteatri
ehitamisel tehtama kompromisse, millest üheks oligi küllalt väike jalgade ruum
külastajatele. Lehekommentaaride kohaselt olla maailma saja kümnest
odavlennufirma lennukitest vaid seitsmel firmal lennukites 62 cm suurune vahe,
teistel aga suurem. Sellele, kes ei viitsind seda katsu ise mõõdulindiga ette
võtta, peaks see viimane näide vist asja puust ette selgeks tegema.
Seega
kompromissid. Kompromiss selles, et sääl saavad käia vaid keskmisest madalamat
kasvu inimesed – seega siis naised ja lapsed ning sedagi mitte kõik.
Kompromissina ei taheta uude Ooperiteatrisse mehi – vähemalt selliseid, kes
pole massohistlike harrastuste poolehoidjad. Kompromiss, kus merevees olev
raudbetoon ei talu merevett. Kompromiss, kus Ooperiteater asub sellises kohas,
kus teda pole lihtsalt näha. Kompromiss, kus Ooperiteater on kaet itaalia
marmoriga, mis ei saa väga kaua vastu pidada, kui meenutada teisi sama
materjali kasutand ehitusprojekte nii kaugel põhjas.
Ma olen
mõelnd, et kui projektijuht, kes võttis kõik sellised otsused vastu, oleks oma
ja oma laste rahakotiga vastutand Ooperiteatri eest, et kas ta siis oleks
üritand kokku hoida betooni päält ja last paigaldada välisseinale marmorplaadid,
mis maksid mitusada miljonit ning mis suure tõenäosusega tuleb kunagi välja
vahetada. Tõenäoliselt mitte. Ja kui kümne aasta pärast on lugeda lehest, et
oleks ta ehitamise ajal seda teand, siis…, siis ei paneks see mind ei imestama
ega ka mitte õlgu kehitama.
Ka
Ooperiteatri avamine ei möödund ”huvitavate” asjaoludeta. Nimelt teatati, et
kõik läheb nii kenaste, et Ooperiteater avatakse umbes pool aastat plaanitust
varem ning kuulutati välja piletite müük etendustele. Kahjuks unustasid
asjakohased untsantsakad teavitamata oma stahhaanovlikest plaanidest
teatritehnikat valmistava firma esindajaid, mistõttu Ooperiteatri avamine
ennetähtaegselt jäi ära, kuna lavatehnika polnd paigas ning pääle paigaldamist
tuli aega kulutada ka tehnilise personali väljaõppele.
Vahetult
enne avamist avastati, et imeilus valge itaalia marmor oli sisepõrandal läind
kollaseks, mistõttu irvhambad ristisid veel avamata Ooperiteatri Norra kõige
kallimaks pissuaariks. Tehti kõikvõimalikke teste, kuid ei suudet kindlaks teha
marmori värvi muutumise põhjusi. Mind aga ei pand sisepõranda kollaseks
värvumine vähemalt teoreetiliselt mitte sugugi imestama. Meie pere
Førde-perioodi sattus sisse ka episood, kus drenaazhi puudulikkuse ja lisaks
ühe toru lekkimise tõttu saime teada, et betoon on kui kuivatuspaber, mis imab
endasse suurel kogusel vett ka vähimagi drenaazhi puudulikkuse juures. Kuna
Ooperiteatri vundament omas kokkupuudet ka mereveega, siis võis merevett
mittetaluv betoon hakata mingil hetkel tööle kuivatuspaberina, mis siis üritas
kogu Oslo fjordi kuivaks imada.
Ma
ei tea, mis vahenditega nad seda põrandat kuivatasid, aga avamiseks olid
suuremad kollased kohad likvideerit. Pääle avamist on ka Mari käind
Ooperiteatris paar korda ning ta leidis sääl üles ka mõned istekohad, kus
jalgadele on päris palju ruumi, aga minu silmis on selle Ooperiteatri maine
nüüdseks nii madal, et mul pole mingit lusti sinna minna. Kompromissid seega ka
meie pere poolt. Mari käib ja mina istun kodus.
Selle päätüki
lõpetuseks veel mõni sõna spordist. Kuna Nõukogude Armees ajateenistuses veedet
kaks aastat on mind terveks ravind vähimastki spordihuvist, siis pole ma Norra
spordiga mitte kuigivõrd kursis, vaid aeg-ajalt loen ajalehtedest
spordivõistluste tulemuste statistikat, ning seda ka vaid selleks, et aru
saada, mis on minu kolleegide jutu tagamaadeks.
Kõige tähtsamaks
spordialaks Norras on jalgpall ning seda sõltumata sellest, millised on Norra
jalgpalli edusammud. Jalgpall on tunduvalt tähtsam kui kõik talispordialad
kokku, seda vaatamata ka sellele, kuivõrd palju paremad on Norra sportlaste
tulemused talispordi aladel.
Jalgpalli tulemused
rahvuskoondise tasandil võib jagada kolme ajajärku. Esimene enne Drillo’t,
teine Drillo ajal ning kolmas pääle Drillo’t (inkludeerides ka tema lühiajalist
come back’i 2009. aastal). Drillo’ks kutsutakse Norra jalgpallitreenerit Egil
Olsen’i, keda hakati nii kutsuma tema triblinguoskuste tõttu sel ajal kui ta
veel ise mängis Vålerenga meeskonnas. Drillo on Norra formaalselt kõige kõrgema
treeneriharidusega jalgpallitreener. Samuti on tema juhit Norra rahvuskoondis
kõigi aegade kõige edukam Norra jalgpallikoondis. Mingil hetkel oli Norra
koondis mitteametlikus koondiste edetabelis vist kogunisti teisel kohal.
Enne Drillo aega ei
olnd Norra rahvuskoondisel ette näidata mitte midagi erilist. Drillo ajal
jõudis Norra kaks korda MM lõppturniirile, 1998. aastal jõuti kogunisti
kaheksandikfinaali, kusjuures alagrupimängudes võideti Brasiiliat 2-1.
Norra koondis muutus
Drillo juhtimisel väga efektiivseks
mängumasinaks, kus raudsele kaitsele lisati pikkade diagonaalpassidega
konterrünnakud. Tulemuseks oli see, et Norra koondist polnd tol ajal
praktiliselt võimalik võita kodumängudes, kus ka viik oli küllalt harv, võõrsil
ei suut vastased samuti enamasti viigist enamat saavutada. Nii efektiivne
mängustiil hakkas teisi koondisi tugevalt ärritama, mistõttu üha rohkem hakati
Norra koondise mängustiili naeruvääristama väites selle olevat fantaasiavaese
ning ebahuvitava. Samas aga tunnistati, et selline stiil oli väga
resultatiivne.
Kui Drillo’l sai
koondise juhtimisest kõrini ja ta pani ameti maha (olles selle välja kuulutand
juba enne 1998. aasta MM-i finaalturniiri), siis tema järeltulija Semb lasi end
liiga palju mõjutada sellest, mida rääkisid Norra koondise mängust teised (loe:
vastased) ning üritas tõestada kogu ilmale, et ka Norra koondis on võimeline
mängima ilusat, vaatemängulist ja tulemuslikku jalgpalli. Tulemuseks oli see,
et resultatiivsus käis kõvasti alla, kuna selgus, et vaatemänguliseks
jalgpalliks polnd Norra koondises piisavalt mängijaid, kes oma
triblinguoskustelt oleks teiste maade parimate mängijatega samal tasemel olnd.
Sisuliselt oli pääle Drillo lahkumist Norra koondises vaid üks mees - Mykland -
võimeline palliga paarist vastasest mööduma ning seejärel palli ära söötma oma
võistkonnakaaslasele. Kuna aga Mykland armastas pääle mänge käia ööklubides
ning ka õlut juua, siis iga kord sellise tegevusega ajakirjanikele vahele jäänd
meest tüütas meediakära niivõrd ära, et ta lahkus koondisest. Ning koondises
polndki enam ühtegi meest, kes oleks palliga osand teha midagi muud kui vaid
pikkade söötude teele saatmist.
Juhtusin kord
televiisoris kanaleid klikkides nägema ühe Ullevål’i staadionil toimuva
valikmängu lõpposa. Kuna lehtedest oli lugeda, et sellest mängust (kui ma ei
eksi, siis Hispaaniaga) sõltus Norra koondise edasipääs mingile
finaalturniirile, siis jäin vaatama mängu viimast veerandit. Mäng toimus
hilissügisel miinuskraadidega. Vastasvõistkonna mängijail olid seljas pikad
dressid, mõnedel pääs ka spordimütsid. Aga Norra koondis koosnes viikingitest,
kellele selline väike miinuskraad loomulikult ei teind miskit, mistõttu nad
mängisid kõik paljaste säärtega ning ainult õhukeses koondise särgis muidu
paljastel ülakehadel. Norra koondis pidi edasi pääsemiseks võitma ja norra
meeste tahe oli loomulikult suur. Ainuke häda oli selles, et poolalasti pikemat
aega miinuskraadidega platsil viibides olid nende lihased külmad, nii et iga
kord kui oli vaja joosta, siis jooksid soojades riietes (soojade lihastega)
hispaania mehed nende eest lihtsalt ära.
Kuna Norra koondise
juures ei olnd ilmselgelt ühtegi meest, kes oleks osand öelda viikingitele, et
tühja sest mehisest väljanägemisest, mäng on tähtis ning pange soojad riided
selga, et suudaksite vähemalt sama kiiresti joosta kui vastased, siis olidki
platsil külmund mehed, kes ka parima tahtmise juures ei saand ei looduse ega ka
inimfüsioloogia vastu. Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.
Minule isikliselt
tundub, et Norra koondis oleks pidand mängima edasi samas stiilis nagu Drillo
ajal, võib-olla tõesti fantaasiavaest, aga samas efektiivset tulemuslikku
jalgpalli. Kui hakati üritama mängida sellist jalgpalli nagu „kõik teised“,
siis selgus kahjuks, et ei olnd norralaste hulgas selliseid virtuoose, keda
võib sadade kaupa leida näituseks Brasiiliast.
Aga see kõik ei
takista jalgpallil olemast Norra tähtsaimaks ja meeli enim ülal hoidvaks
spordialaks.
© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.