Norra - ausalt ja avameelselt 11. Pankadest ja pangandusest

Pankadest ja pangandusest

 

Kui rääkida kommertspankadest Norras ja võrrelda neid Eestis tegutsevate pankadega, siis sellest kirjutades tuleb ära tuua üks hää uudis ja üks halb uudis. Hää uudis on Norra pankade kundedele, et nad on kunded Norras, aga mitte Eestis. Halb uudis on Eestis tegutsevate pankade kundedele, et nad on kunded Eestis, aga mitte Norras. Et ilma pikemalt keerutamata asja võimalikult paremini illustreerida, siis toon siinkohal ära minu asjakohase kirjavahetuse EV Rahandusministeeriumiga:

 

Jaanus Kaljusto <jaanus.kaljusto@gmail.com>	15. juli 2009 11.32
Til: Xxx.Yyyyyy@fin.ee
Kopi: info@consumer.ee, info@epbe.ee
Svar | Svar til alle | Videresend | Skriv ut | Slett | Vis original
Tervist! Käesolevaga avaldan oma sügavat lugupidamist nii EV Rahandusministeeriumi kui ka EV Valitsuse vastu ning palun aidata mind (ning sellega kaasnevalt ka teisi EV kodanikke/püsielanikkejärgneva pangandusprobleemi lahendamisega. Olen EV kodanik, alaline elukoht Norra Kuningriik. Oman suvilat EV-s ning kuna meie perekond veedab igal aastal suve Eestis, siis on mul Eestis ka pangaarve. Sellel aastal selgus, et iga sularaha väljamakse puhul võetakse mult 0,4% teenustasu. Vahetasin oma senise panga SEB ära Nordea vastu, kus vastav teenustasu on 0,25%. Seoses uue panga valimisega selgus, et kõik EV-s tegutsevad pangad koormavad oma kundesid mitmete selliste teenustasudega, mis on täiesti tundmatud Skandinaavias tegutsevate pankade skandinaavia kundedele (paradoksina kuuluvad kõik EV-s tegutsevad pangad Skandinaavia emapankadele!) Hinnakirju võrreldes selgub, et kunded EV-s on tunduvalt halvemas seisus pangateenuste ostmisel kui skandinaavia kolleegid, mis on eriliselt ebaõiglane, kuna sissetulekud Eestis jäävad tunduvalt maha sissetulekutest Skandinaavias. Kui EV-s tegutseks kasvõi üks Skandinaavia pank samasuguste reeglite ja tavade järgi nagu emamaal, siis oleks lahendus lihtne - tuleks minna üle sellise panga kundeks, mis omakorda sunniks ka teisi panku rakendama edaspidi kundesõbralikku teenuspoliitikat. Kahjuks pole selline lahendus EV-s võimalik, kuna siin puuduva hää alternatiivi tõttu pole tegemist valikuga hää ja halva vahel, vaid valikuga suurema ja väiksema halva vahel. Ka pole tõenäoliselt võimalik kasutada administratiivseid vahendeid EV Valitsuse poolt pankade mõjutamiseks turumajanduslikus ühiskonnas, kui siis vaid Valitsuse (Rahandusministeeriumi) autoriteeti sõbralike soovituste näol. Teen ettepaneku, et EV Valitsus võiks järgmisel korral panga valimisel eelarveliste asutuste töötajate palkade maksmiseks esitada konkursi võitmisest huvitet pankadele terve rea kundesõbralikke nõudeid, kus sisalduksid sama hääd tingimused kundedele nagu Skandinaavias toimivates pankades. Kui sellise riigi poolt läbi viid konkursi abil tekiks pretsedent/kaasus eesti panganduses, siis oleks edaspidine jää murdmine kundedele/EV kodanikele/püsielanikele juba lihtsam. Toon lõpetuseks mõned näited Norrast. Minu põhipank on Sparebanken Sogn og Fjordane, kus mul on kõikvõimalikud soodustused. Aga isegi minu lisapangas DnB NOR, kus mul on vaid arve ja nii VISA kui ka MasterCard (kuna minu põhipangal varem ei olnd MasterCardi programmi, mis omakorda oli vajalik nii era- kui ka töösõitudel välismaal), ei võeta mul mitte mingit aastamaksu ( 0.-) kummagi kaardi eest, samuti ei maksa ma mingit tasu sularaha välja võtmise eest oma arvelt ning seda nii kaardiga kui ka otse pangakontoris telleri käest raha välja võttes. Loodan, et saate midagi ette võtta pangakundede abistamiseks EV-s. Tervitades, lugupidamisega ning ilusat suve soovides Jaanus Kaljusto

 

Ja siin on vastus minu kirjale:

Fra: " Aaaaa.Bbbbbb@fin.ee
Dato: 6. august 2009 12.54.57 GMT+02.00
Til: <jaanus.kaljusto@gmail.com>
Kopi:  kuuele erinevale ametnikule
Emne: RE: pankadest EV-s

Lp. Jaanus Kaljusto,

Rahandusministeerium tänab Teid edastatud informatsiooni eest, milles käsitlete krediidiasutuste hinnakirjade temaatikat. Sellega seoses leiame, et Eesti riigis toimivad vaba turu tingimused ning riik ei ole pidanud vajalikuks aktiivselt sekkuda erasektori ettevõtjate sh pankade äritegevusse, samuti eraõiguslikesse lepingulistesse suhetesse ning pangateenuste hinnakirjade kujundamisesse. Ühtlasi on see, millises pangas on riigitöötaja oma konto avanud, tema isiklik valik ning Eesti Vabariigi valitsus ei korralda eelarveliste asutuste töötajate palkade maksmiseks konkursse.

Juhime Teie tähelepanu sellele, et erinevates Euroopa liikmesriikides on pangad hinnakirjade kujundamisel lähtunud oma turul kujunenud tavadest. Näiteks kui Eesti pangad võimaldavad sularaha välja võtmist automaadist kliendile tasuta ning sularaha töötluse eest väljamakse tegemisel teenindaja vahendusel teenustasu kogutakse, siis Põhjamaade pankades on sularaha töötlemisega seotud kulutused kasseeritud klientidelt teiste teenustasude näol - näiteks fikseeritud summa või aastatasuna. Seega ei tulene hinnakirjade erinevast kujundamisest see, et ühe riigi kodanikud oleksid teenustasude maksmise poole pealt halvemas või paremas seisus kui teise riigi kodanikud. Täname Teid ettepaneku eest ja loodame, et leiate endale ka Eestis sobiva teenusepakkuja.

Parimate tervitustega,
A.B.

Rahandusministeerium
Finantsturgude osakond

 

Selliste argumentide vastu pole mõtet vaielda. Piisab faktidest. Ei minu põhipangas Sparebanken Sogn og Fjordane ega ka mulle krediitkaardid väljastand DnB NOR hinnakirjas pole olemas teenustasu sularaha välja võtmise eest (lihtsalt pole ühegi panga töötajad tulnd selle pääle, et nii iseenesest mõistetavat asja nagu oma raha tasuta välja võtmine oma pangast, tuleks eraldi reklaamida).

 

Kõigepäält Sparebanken Sogn og Fjordane hinnakiri:

Nettbank
Årspris nettbank  (internetipanga aastatasu)	kr 0
Girobetaling (giroga maksmine)	kr 0
Overføring mellom eigne konti (ülekanne oma kontode vahel)	kr 0
Faste betalingsoppdrag (püsimaksekorraldused)	kr 0
SMS tenester (varslingstenester/mobilbank) (SMS teadete kasutamine)	kr 2
Visa - kort
Varekjøp (kauba ostmise vahendustasu)	kr 0
Lading av kontantkort i minibank (telefoni Kontantkaardi laadimine minipangas)	kr 0
Minibankuttak i våre minibankar (sularaha välja võtmine meie minipangaautomaatides)	kr 0
Minibankuttak i andre norske minibankar (sularaha välja võtmine teistes Norra minibankades)	kr 5
Minibankuttak i euro i våre minibankar (sularaha välja võtmine EURO’des meie minipangas)	kr 20
Minibankuttak i utlandet (sularaha välja võtmine välismaal)	kr 30
Valutapåslag ved kjøp/uttak i utlandet  (vahendustasu sularaha väljavõtmisel välismaal)	1,75 %
Årspris Visa Classic (VISA Classic kaardi aastatasu)	kr 250

Seega – kõik ülekanded Norras tasuta. Tasu ainult välisvaluuta välja võtmise eest,  1,75% lisaks keskpankade ametlikule kursile. Aastatasu Visa krediitkaardile, osade pangaprogrammide puhul on see hind madalam või puudub üldse. Kui on tegemist vaid pangakaardiga (ilma VISA või MasterCard’i osata), siis ei maksa see miskit. Isegi teiste pankade minipanga automaatidest raha välja võtmine on vaid NOK 5.- vahendustasuga. Austet proua EV Rahandusministeeriumist – palun näidake, millistes rubriikides varjatakse ekstratasu selle eest, et ma võin oma enda raha oma pangast vahendustasu maksmata välja võtta?

 

Teine näide on siis hinnakiri  DnB NOR teenuste leheküljelt:

Kort: (kaardid)
Visa Gold og Visa Platinum
Årspris (aastatasu)	250,00
Kontantuttak i DnB NORs minibanker (sularaha välja võtmine oma panga minipangas)	0,00
Kontantuttak i andre bankers minibanker (sularaha välja võtmine teiste pankade minipangas)	7,00
Varekjøp i Norge og utlandet (vahendustasu kauba ostmise eest Norras ja välismaal)	0,00
Tilleggskort (lisakaart)	250,00
Nødkort/nødkontanter i utlandet (hädakaart, hädasularaha välja võtmine välismaal)	0,00
Uttak av valuta i DnB NOR konsernets minibanker (valuuta välja võtmine oma minipankades)	20,00
Visauttak i annen bank i Norge (VISA’ga sularaha välja võtmine teistes Norra pankades)	25,00
Kontantuttak i utlandet (minibank/bank) (sularaha välja võtmine välismaal nii pangas kui minipangas)	25,00
Erstatningskort (asenduskaart)	100,00
MasterCard Gold og MasterCard Platinum
Årspris (aastahind)	0,00
Varekjøp i Norge og i utlandet (vahendustasu kauba ostmisel Norras ja välismaal)	0,00
Betalingstjenester: (maksmisteenused)
Nettbank (internetipank)
Etablerings- og månedpris (etableerimine ja kuutasu)	0,00
Nettgiro, eFaktura, AvtaleGiro, per betaling (ülekanded ja maksed teistele arvetele)	0,00
Overføring mellom egne kontoer i program (ülekanded oma arvete vahel)	0,00
Overføring fra MasterCard til konto (ülekanne MasterCard’ilt kontole 1% ülekantavast summast)	1% av beløpet
Tilsendt kvittering, oblat (makse sooritamist tõendav liimitav oblaat, mida tuleb soovi korral eraldi tellida)	10,00
Mistet/ødelagt kodebrikke, rebestilling (uus koodimasin rikut vana asemel)	100,00
Melding om manglende dekning (teade arvel puuduva rahalise katte kohta)	12,00

 

Ma pean tunnistama, et meie pangaprogrammi raames (VISA ja MasterCard Platinum Arstide Liidu liikmetena) ei maksa meie nende kaartide omamise eest midagi. Lisaks saame ostmisel DnB NOR Platinum kaartidega automaatselt tasuta ostukindlustused, reisikindlustused, lisaks veel palju muid tasuta teenuseid ja soodustusi. Seega – kõik ülekanded tasuta, sularaha välja võtmine oma pangas ja selle minipankades tasuta. Kordan oma küsimust austet prouale EV Rahandusministeeriumist – kus on varjat tasud, mis pidavat kompenseerima tasuta sularaha välja võtmist pangakontoris?

Sellised vastused nagu kõrgelt austet proua EV Rahandusministeeriumist mulle kirjutas, näitavad kas ignorantsust või arrogantsust (kui asja sisu jätta lihtsas maakeeles välja ütlemata ning kasutada selle asemel asja ilustamiseks laensõnu – ehk kõlab inetu sisu vähemalt veidigi paremini).

Oi-oi kui rumalaid selgitusi võib elu jooksul lugeda. Toon siis kõrvalepõikena ära mälu järgi kas siis Estline või Tallink’i (mis nimi sel pardipojal just tollal oli) klienditeenindusest saadet vastuse minu küsimusele – millega nad seletavad fakti, et nende laeval maksab Stockholmist Tallinna edasi-tagasi sõit kolm korda rohkem kui samasugune sõit Helsingi kaudu, tollal veel nii Viking Line kui ka Silja Line laevadel? Vastus oli siis selline: „Meie laeval on  restoranid, kus on võimalik süüa, poed, kus saab osta ning lastele on ka mängunurk – selle tõttu on ka meie hinnad kallimad.“  Kommentaarid pole vajalikud – I rest my case.

Vastused vastusteks, aga kahjuks on need Eesti kodanikud, püsielanikud ja ka külalised, kes on tänu sellele, et EV ametiasutused ei kaitse EV Põhisääduse kohaselt riigivõimu kõrgeima kandja (ja sellega koos ka teiste) õigusi EV pinnal, ning kes peavad maksma tunduvalt kõrgemat hinda selle eest, et nad oma kodumaal elavad kui nende naabrid põhjas ja läänes.

Paraku kinnitab erand reeglit ka Norra kommertspanganduses. Ka siin on üks kundevaenulik pank, kes rikub säädust kundedega ümber käimisel. Tegemist on Nordea pangaga – nagu Statoil’i puhul on ka Nordea puhul tegemist täiesti erineva kvaliteediga kundedega ümber käimisel ning erinevalt Statoil’ist on Nordea puhul valutavaks paiseks paraku just Norra filiaal. Pääle oma konto Ühispangast Nordea’sse üle viimist üritasin minna kundeks ka Nordea Norra filiaali, kuna ülekanne Nordea Norra kontolt Nordea Eesti  kontole on tasuta. Suur oli minu üllatus, kui uut arvet avama minnes ei soostund teller aktseptima minu isikut tõendava dokumendina Norra juhiluba ning nõudis passi esitamist. Üllatus üllatuseks, aga õnneks oli mul kaasas EV ID-kaart. Paraku ei tunnistet ka seda arve avamiseks vajaliku dokumendina ning nõuti endiselt passi. Esitasin oma Sparebank Sogn og Fjordane ja DnB NOR VISA kaardid, kus on tagaküljel minu pilt ja isikukood ning tundsin huvi, kuidas teised pangad pole kunagi passi küsimise pääle tulnd. Vastus oli, et ju ma olin need saand enne 2007. aastat, mil oli jõustund uus nõndanimetet rahapesemise säädus Norras ning mille kohaselt olevat passi esitamine kohustuslik arve avamisel. Palusin neiul võtta ühendus pääkontoriga ning küsida teadjamatelt järgi, milliseid dokumente aktseptitakse arve avamisel isikut tõendava dokumendina. Neiu tegigi nii ning küsis telefonitsi, et ega EV ID-kaarti ju ei tunnistata isikut tõendava dokumendina arve avamisel? 3 sekundi jooksul kuuld vastus olla tema väidet kinnitand. Ma ei saand aru, kuidas saab 3 sekundi jooksul järgi vaadata kehtiva sääduse nõuded ja sõnastuse, aga nii see asi oli ja jäi. Arve jäi loomulikult avamata põhimõttelisel kaalutlusel.

Võtsin samal päeval ühendust Norra Finantsinspektsiooniga, kelle käes on ka kommertspankade tegevuse järelvalve. Vastavalt Finantsinspektsiooni infole, mida kinnitati ka viitega nende koduleheküljel oleva nõndanimetet rahapesu sääduse juurde, tunnistatakse arve avamisel isikut tõendava dokumendina Norras Norra juhiluba, Norra pankade kaarte pildi ja iskukoodiga, samuti Norra passi. Lisaks tunnistatakse välismaiseid passe ja EL liikmesriikides väljastet ametlikke ID-kaarte. Seega olin esitand Nordea pangas 4 (neli) kehtivat isikut tõendavat dokumenti – Norra juhiloa, 2 Norra pangakaarti pildiga ning EV ID-kaardi. Norra Finantsinspektsiooni töötaja väitel oli tegemist ilmselge kunde õiguste rikkumisega.

Et selliseid rikkumisi esineb, see ei pane paraku imestama, kuna mitte kõik inimesed, kes ametnikena töötavad, pole kompetentsed isegi oma tegevusvaldkonnas. Kui vaadata koolide lõpetajaid, siis mitte kõigi teadmised ja hinded ei vasta ülikooli edasi õppima minekuks vajalikele nõuetele. Ka sellised inimesed, kes ei lähe ülikooli õppima ning kes pole omandand mingit käsitöölise austavat elukutset (ma olen alati oma lastele rääkind, et kui tahate elus hästi toime tulla, siis omandage üks käsitöölise elukutse – elektrik, torumees, müürsepp, puusepp, mis iganes - ning tehke seda hästi) või mingit muud kutseharidust – ka sellise erihariduseta inimesed peavad ju kusagil töötama ja oma elatist teenima. Kuni tegemist on standartsete olukordadega, saavad nad oma tööga kindlasti paremini hakkama kui siis, kui üles kerkib ebastandartne olukord, mis nõuab paremat ettevalmistust. Aga ka siis peaks olema võimalik, et puuduvate teadmiste/kogemuste ilmnemisel tuleb seda endale tunnistada ning küsida järgi kelleltki, kes on võimeline asja lahendama.

Kõrvalpõikena kirjeldan üht sellist piisava kompetentsi puudumist ühe näite varal sellest ajast kui töötasin ühes erameditsiini asutuses Oslo’s. Ühel päeval kadus meie arvutitel side piltide arhiiviga, mistõttu polnd võimalik enam tööd teha. Koheselt võeti ühendust Siemens’i (kelle tarkvaral meie piltarhiiv töötas) tehnilise osakonnaga. Säält kinnitati meile, et asjaga asutakse kohe tegelema ning nagu viga on parandet, nii antakse meile sellest teada. Kui paari tunni pärast side arhiiviga puudus endiselt, siis võtsime uuesti ühendust. Iga tunni tagant kinnitati meile, et asjaga tegeldakse. Veidi enne tööpäeva lõppu Siemens’isse helistades satuti ühe teise töötaja pääle, kes teatas, et tema pole sellest probleemist midagi kuulnd, kuna ta just tuli Ullevål’i Ülikoolihaiglast, kus ta kogu päev muid probleeme lahendas. Aga ei miskit, ta kohe vaatab, mis lahti ning kõrvaldab vea. 3 (kolme) minuti pärast oli side arhiiviga taastet.

Kaadrid otsustavad kõik. See, kes oskas 3 minutiga asja lahendada, oli päev otsa teises kohas tööl. Teised aga ei saand hakkama. Ise ei saand hakkama, aga samas ei tulnd selle pääle, et helistada kellelegi, kes asja tunneb ja oskab ning küsida sellelt nõu, mistõttu meie tööseisak (mis hiljem tuli palehigis tagasi teha) venis 6 (kuue) tunni pääle.

Siinkohal lõpevad hääd uudised Norra pangandusest ning järgnevalt jutustan Norra panganduse minu arvates kõige valutavamast kohast – Norra Riigipangast (Norges Bank) või õigemini selle panga juhist (riksbanksjef).  Kuna tegemist pole poliitikuga, siis ei hakka tema nime siin eraldi välja tooma (nagu lugeja on ehk märgand, olen senini nimeliselt mainind mitte-poliitikuist vaid neid, kelle kohta mul midagi hääd on öelda. Ei hakka seda reeglit ka siin rikkuma), seda enam, et eesti lugejaile ei ütle tema nimi midagi. Piisab tiitlist.

Norra Riigipank tegeleb norra krooni (norsk krone – NOK) emissiooniga ning teostab täidesaatvat ning nõuandvat tegevust raha-, krediidi- ja valuutapoliitikas. Norra elanikke puudutavad igapäevases elus kõige rohkem Norra Riigipanga poolt kehtestatavad intressimäärad (styringsrenter), mis mõjutavad kommertspankade laenude ja hoiuste intresse, ehk teiste sõnadega mõjutavad intressimäärad kõiki neid, kes hoiavad oma raha Norra kommertspankades ja/või neid, kes säält raha laenavad.

Erinevalt eesti kroonist on norra krooni kurss teiste valuutadega kindlalt sidumata koos sellest tulenevate plusside ja miinustega. Norra krooni kurss teiste valuutade suhtes sõltub väga paljudest faktoritest, kusjuures üheks tähtsamaks on Norra Riigipanga poolt kehtestet intressimäär. Mida kõrgem on intress, seda kõrgem on ka kommertspankade hoiuste ja laenude intressimäär. Mida kõrgem on intress, seda kasulikum on hoida oma raha norra kroonis mõnes Norra kommertspangas ning seda kallim on laen, mis on võet Norra kommertspankadest. Selle Millenniumi alguses oli olukord, kus kõige madalamaks elamuaseme laenu intressiks oli Norras 9,5%, samaaegselt maksti hoiustelt 6,5%. Seoses üleilmse majanduskriisiga on hetkel ka Norra Panga intressimäär madal, novembris 2009. aastal isegi pääle intressimäära tõstmist vaid 1,5%, mis omakorda tähendab laenuintressi kommertspankadest üle 3,5%. Seega makstakse praegu ühe miljoni suuruse laenu puhul laenuintressi aastas umbes 35 000.-, samas kui Millenniumi alguses tuli maksta vähemalt 95 000.- aastas iga laenat miljoni kohta. Paradoksina tuleb mainida, et stabiilse majandusega riikidest oli Norra tollal üks vähestest, kui mitte ainuke, mis hoidis nii kõrget intressi. Võrdluseks oli samal ajal jaapani jeeni intressiks Jaapani Keskpanga poolt määrat 0,05%  (veidi üle 2% kommertspankade poolt välja laenatuna), shveitsi frank aga oli kommertspangast laenatuna veidi üle 3%, ehk teiste sõnadega vaid kolmandik norra laenuintressist. Seega oli laenuvõtja elu tollal Norras tunduvalt kehvem kui teistes arenend tööstusriikides elavail laenuvõtjail.

Norras kui ühes põhjamaises valdavalt sotsiaaldemokraatlikus riigis armastatakse rääkida selle üle kui tähtis on võrdõiguslikkus. Aga reaalses elus on nagu Orwell’i romaanis „Loomade farm“ – mõni loom metsas on teisest võrdsem ja lõvi on kõige võrdsem. Kui muud valdkonnad kõrvale jätta ning rääkida vaid pangandusest ning panganduse mõjust sotsiaaldemokraatlikule ulmemudelile, siis selline kõrge laenuintress tabab põhiliselt just vaesemaid inimesi – neid, kel on vaja raha laenata ning kellel pole olemas eelnevatelt põlvkondadelt pärinevat rahalist rasvakihti (nagu ka selle raamatu vaesel autoril, kelle eelkäijate võimalikku rasvakihti aitasid kommunistliku okupatsiooni aastad tõhusalt hävitada – piisas vaid esimesest kümnest aastast). Samas on kõrge intress kasulik neile, kes hoiavad raha pangas (ning kes ei spekuleeri aktsiatega) ning rahulduvad suhteliselt madala, kuid siiski kindla kasumiga hoiuse intressi näol.

Samal ajal kui enamusele elamuaseme laenu võtjaile oli laenuintressiks 9,5%, said mõned laenata raha oma Norra kommertspanga vahendusel välismaalt kõigest  2,3% eest, kusjuures sellise laenu tingimuseks oli see, et kursi järsul muutumisel oleksid nad talund muutund kursi tõttu suurenend laenusumma tagasi maksmist – teiste sõnadega sellistel inimestel, kellel vaatamata vajadusele laenu võtta oli stabiilselt kõrge sissetulek ehk jällegi – suhteliselt jõukatel inimestel. Selle tõttu oli tagasi makstav raha neile tunduvalt „odavam“ kui neile, kes pidid Norra laenuintressi tasuma ning kellel oli majanduslik olukord isegi pingestet kõrge laenuintressi tõttu.

Miks Norra Riigipanga juht nii kõrget intressi hoidis seletas ta korduvalt, kusjuures ükskõik kui ilusat juttu ta ka ei rääkind, polnd see minusugusele profaanile (kuid teiste inimeste jutu üle mõtlema harjund inimesele) kuigi veenev. Mul tekkis mulje, et pangajuhi tegevust oleks võind iseloomustada selle anekdoodi kangelasega (andke mulle andeks nii labane võrdlus, aga paraku on see näide kõige ilmekam iseloomustamaks valitsevat pangapoliitikat), kes talvisel ajal üritas jalgu soendada püksi kusemisega. Kiiresti jalad soojaks - see, et poole minuti pärast on olukord tunduvalt halvem, sellele oli liiga vara mõelda. Ükskõik, mis argumente austet pangajuht ka ei toond, iga kord jäi mulje, et ka tema ei mõelnd kaugemale kui pool minutit ette ning ei saand aru, et majanduses ja eriti rahanduses valitsevad väga komplitseerit säädused, kus pole võimalik öelda vaid „A“, ilma et sellele järgneks „B“ ning pikkamööda ka kogu muu tähestik, kusjuures viimase täheni jõudes on kogu esialgselt „A“ ütlemise mõjud kas siis täiesti ära nullit või on siis ilmnend soovitule täiesti vastupidine tulemus.

Enamasti toimus intressi tõstmine pääle uute töötasude tariiflepete tegemist. Kui keskmine palgatõus oli 3%, siis tuli  reaalpalga tõus ära nullida inflatsiooni ja laenuintressiga, mis kokkuvõttes põhjustasid reaaltulu vähenemise ning seda eelkõige väiksema sissetuleku ja  suhteliselt suurema laenuga perekondadel.

Nagu ma olen juba mainind, on norra rahvas üldiselt leplik ning nii talusid nad kõrget intressimäära vaikides püksirihma pingutamisega. Tänu kõrgele intressimäärale oli ka norra krooni kurss teiste valuutade suhtes kõrge, mistõttu importkaubad olid suhteliselt odavad, kuid siiski kallimad kui nad võinuksid olla ainult rahakurssi aluseks võttes. Tugev norra kroon tegi importööride elu ilusaks, kuna odavad hulgihinnad võimaldasid neil suuremat kasumit teenida. Samas olid näguripäevad eksportööridel, sest et nende kasumimarginaalid olid tavalisest väiksemad, kuna USD ja Euro (milles tavaliselt sõlmitakse rahvusvaheliste firmade vahel arvelduslepingud) olid norra krooni suhtes nii odavad, et teenistus jäi väikseks, kuna tootmiskulud tulid tasuda norra kroonis.

Kõrge intressimääraga kaasnend kallis norra kroon tegi juba mõne aastaga Norra eksportööride elu nii raskeks, et ühed Norra ettevõtted hakkasid oma tegevust Norrast välja viima ning teised olid pankroti äärel. Asi läks nii hulluks, et Norra valitsus oli sunnit asjasse sekkuma ning Norra Riigipank alustas intressimäärade vähendamist, mis tõi kaasa norra krooni odavnemise ning eksportööride elu kergenemise. Laenuintresside vähendamine tõi kaasa ka laenuvõtjate elu kergenemise, mis, nagu mina sellest aru saan, oli Norra Riigipanga juhtkonnale täiesti soovimatu kõrvalnäht.

2004. aastal  arutati USA presidendivalimisi pidevalt ka Norras, kusjuures väga paljud minu töökaaslastest teatasid, et nad ei võind silma otsaski sallida George W. Bush’i ning et nad lootsid, et valimised võidab Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Kui päris aus olla, siis minul ei olnd eriti ei sooja ega ka külma sellest, kes pidi valimised võitma, aga selline töökaaslaste viha tollase USA presidendi vastu pani mind üllatuma. Küsisin töökaaslastelt, kas nende viha George W. Bush’i vastu on tõesti nii suur, et nad on nõus selle nimel, et ta valimised kaotab, maksma iga kuu iga oma laenumiljoni päält NOK 4000.- rohkem. Sellise küsimuse pääle jäid kolleegid vaikseks ning küsisid, miks nad peaksid selle nimel rohkem maksma.

Selgitasin neile, et minu mäletamist mööda (mida on kinnitand ka NOK ja USD vahetuskursi tabel Norra Riigipanga koduleheküljel, kus on NOK igapäevased kursid teiste valuutade suhtes alates 1982. aastast) kaasneb iga Vabariikliku Partei liikmete hulgast valit USA presidendiga USD odavnemine teiste valuutade suhtes, mis soodustab tunduvalt USA majandust, kuna odav USD annab USA kaupadele välismaal tugevad eelistused ning langetab välismaiste kaupade konkurentsivõimet USA turul, kuna kõik arveldused toimuvad USD-s. Nagu ma olen aru saand, ongi vabariiklastest presidentide eesmärk omaette langetada USD kurssi mitmete meetmete abil, mis ühelt poolt vähendab USA välisvõlga (vähemalt pooled USA sularahadollaritest on välismaalaste taskus – mida odavam USD, seda väiksemad kohustused) ning teiselt poolt elavdab USA majandust selle parema konkurentsivõime tõttu koos kõigi sellest tulenevate plussidega. Samal ajal on aga Demokraatlikust Parteist pärinevate presidentide ajal toimund alati USD kallinemine, mis on põhjustand USA kaupade konkurentsivõime langust nii välisturgudel kui ka siseturul, kus tänu kallile USD-le on suur konkurentsieelis odava valuutaga maadest impordit kaupadel. Rääkimata juba ka sellisest asjast, et tugeva USD puhul langevad ka tulud turismilt, kuna välismaalastel on kallim nii USA-sse tulla kui ka sääl raha kulutada.

Kuna odav USD tekitab pikemas perspektiivis probleeme teiste maade majandusele (väheneb eksport USA-sse), siis peavad teiste maade Keskpangad kas ühekaupa või kollektiivselt üritama langetada oma maade valuutade kursse USD suhtes, põhiliselt ostes suures koguses kokku USD (äkiliselt suurenend nõudluse tõttu kerkib USD kurss ning alaneb nende valuutade kurss, mida paisatakse massiliselt müüki USD ostmiseks), mis, tõsi küll, võib olla küllalt lühiaegse kasuteguriga. Pikemaajalise efekti saamiseks peavad teiste maade Keskpangad langetama oma intressimääru, mis toob kaasa raha väljavoolu nende riikide majandustest ning sellega kaasnevalt nende valuutade odavnemise. Kuna Norra on maailma majanduse seisukohalt nii väike riik, siis tekivad tal küllalt kiiresti probleemid iga kord kui norra kroon on USD ja Euro suhtes pikemat aega kallis. Selle tõttu tulebki iga vabariiklasest presidendi valitsemisega kaasneva USD odavnemise tingimusis oluliselt langetada intressimääru Norras, mis toob norralastele kaasa madalamad laenuprotsendid. Kui President Clinton’i valitsemise lõpuaegadel oli elamuasemelaenu intressiks vähemalt 9,5%, siis 2004. aasta USA presidendivalimiste kampaania kõrgpunktiks oli see langend juba 4%-ni, ehk teiste sõnadega umbes 4000-5000.- krooni kuus vähem makseid iga laenumiljoni eest. Quod erat demonstrandum.

Lisasin ka juurde, et minusugusel on tegelikult majanduslikult soodne, kui USA-s on presidendiks nõndanimetet demokraat, kuna minu laenud olid välisvaluutas ning minu laenuintress oli nagunii 2-3% vahel. Samas aga oli mulle kasulik kallis norra kroon ja kõrge laenuintress norra kroonis laenajatele, kuna mina ei makst oma valuutalaenu tagasi, vaid kogusin seda hoiukontole, kus mulle selle eest maksti 6,5%, ehk tunduvalt rohkem kui see raha mulle laenuna ise maksma läks. Teatasin ka, et kuigi mulle on ükskõik, kas George W. Bush on presidendiks või mitte, aga et siiski üllatas mind see fakt, et mu austet kolleegid vihkasid teda nii hullusti, et olid nõus temast lahti saamise korral maksma iga kuu oma isiklisest rahakotist nii suuri summasid.

Mis puutub USA hiljutistesse presidentidesse, siis tuleks mainida, et objektiivselt võttes tegi George W. Bush näituseks Aafrika maade jaoks rohkem kui kõik eelmised presidendid kokku ning seda on tunnistand ka teda muidu vihkavad poliitilised vaatlejad.

Selle päätüki lõpetuseks veel mõni sõna praegusest üleilmsest majanduskriisist. Kui President Clinton’i valitsemise ajal oli kurb, et üks arvatavalt edukas ja karismaatiline inimene pidi ajalukku minema mitte kui üks kõige väljapaistvamaid USA presidente läbi aegade vaid kui üks segase eraeluga kogu ameerika rahvale teleriekraanilt ilmselgelt valetand inimesena. Vähemalt minule jäi mulje, et tema eraelulised otsused olid vastu võet mitte suuraju poolkerades vaid ühtedes teistes keha paarisorganites. Nüüdseks on ka selgund, et praegune majanduskriis on suure tõenäosusega põhjustet tema valitsemise ajal teht majanduspoliitilistest otsustest.

President Clinton ja tema administratsioon sundisid nimelt kahte suurimat riikliku osalusega USA elamupanka (mille pankrottidest algaski praegune majanduskriis) muutma oma senist laenupoliitikat, ning millega muudeti ära seni vajalikud kolm kohustuslikku punkti kõigile laenajatele. Nendeks punktideks olid:

1.   Omakapitali olemasolu laenamisel

2.   Laitmatu isikline laenuajalugu

3.   Püsisissetulekute olemasolu

President Clinton’i administratsioon sundis elamupanku neid nõudeid tühistama, mis andis miljonitele ameeriklastele võimaluse osta endale isikline kinnisvara ka siis, kui neil ei olnd ei omakapitali, kindlat sissetulekut ega ka laitmatut finantskohustuste täitmise minevikku. Tulemuseks oli järsult kasvand nõudluse tõttu kiirelt kasvavad kinnisvara hinnad. Kuna kaks kõige suuremat riikliku osalusega elamulaenu institutsiooni olid muut oma laenureegleid, siis olid ka kommertspangad ühelt poolt konkurentsis püsimise vajaduses ning teiselt poolt Clinton’i administratsiooni tungivate soovituste tõttu sunnit oma laenupoliitikat muutma, mis omakorda aitas veelgi suurendada kinnisvara mulli. Sama poliitika laienes tasapisi ka teistesse maadesse, kus kommertspangad olid nagunii juba osalised USA kinnisvara mullis tänu oma investeeringutele USA kinnisvaraturgudel, laenutingimuste muutmine aga ka oma pankade lokaalses tegevuses soodustas hilisemat lokaalsete kinnisvara mullide tekitamist teistes maades.

Kuna nii palju laenu oli ant inimestele, kes polnd võimelised laenu tagasi maksma, siis kasvas ka nõndanimetet halbade laenude osakaal, mille tagajärjel pangad pidid üle võtma kinnisvara, mille müügiväärtus oli madalam kui laenusumma, mis omakorda tekitas pankadele suuri kahjumeid ning tegevusraskusi – ilmekaks näiteks on Islandi pangad, mille saatuseks oli pankrott.

See kõik aga ei takista President Clinton’il jätkuvalt sõitmas mööda ilma ringi ning suure honorariga loenguid pidamast.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.