Koolidest ja
haridusest ja lastest
Norra kool sisaldab 13
aastast kooliteed. Seitse aastat lastekooli (barneskole), kolm aastat
noortekooli (ungdomskole) ja kolm aastat keskkooli/gümnaasiumi/kutsekooli
(videregående skole). Kooliaasta algab augusti keskel ning kestab juuni
keskpaigani, suvine koolivaheaeg on täpselt kaks kuud. Lisaks on nädalane
vaheaeg kas nädal 40 või 41 sügisel (erinevates Norra osades erinevad nädalad)
ning nädal 8 või 9 talvel. Umbes kahenädalane vaheaeg algab enne Jõule ning
kestab uue aastani. Umbes 10 päevane
vaheaeg ka Lihavõtete ajal. Lisaks veel üksikuid vabu päevi siin ja sääl.
Kooli minnakse sellel
aastal kui laps saab kuue aastaseks, seega umbes viie ja poole kuni kuue ja
poole aastaselt. Esimesed seitse aastat ei panda lastele hindeid, mis minu
arusaamise kohaselt töötab otseselt nõndanimetet sotsiaaldemokraatliku
hääoluriigi võrdõiguslikkuse printsiibi vastu.
Miks ma arvan, et
selline süsteem töötab võrdõiguslikkuse printsiibi vastu? Üheks põhjuseks on
see, et tänu hinnete puudumisele kaob kodul ära kõige lihtsam tagasiside
võimalus koolist. Kuna esimese seitsme aasta jooksul räägitakse vaid ümmargust
juttu, siis võib nii lastele kui ka nende vanematele olla shokiks kaheksandas
klassis saadavad esimesed hinded. Kui seitsme aasta jooksul pole õppimisega
piisavalt intenselt tegeld, siis võib juhtuda, et kaheksandas klassis selgub,
et rong on juba läind ning sellele järele jõuda pole enam võimalik.
Ebavõrdsuse
tekitamisega on siin aga tegemist selle tõttu, et konkreetse tagasiside
puudumisel peavad lapsevanemad ise vaeva nägema selleks, et hinnata oma laste
arengut koolis ning loomulikult on sellist hindamist lihtsam teha neil
vanematel, kes on ise pikema haridustee läbi teind kui neil, kes on koolis
lühemat aega käind. Lühema haridusteega vanematel on ka raskem oma lapsi aidata
koduste ülesannete lahendamisel, kuna neil enestel võivad olla raskused lastele
koju ant ülesannete lahendamisel (mida kõrgemas klassis, seda rohkem). Seega
saavad olemasoleva süsteemi tingimusis parema ettevalmistuse need lapsed, kelle
vanemad oskavad paremini hinnata oma laste edusamme ning neid ka aidata
kodutööde lahendamisel – lahenduspõhimõtete seletamisega ja mitte nende tööde
ära tegemisega.
Norra koolide
tugevust mõjutavad ka esitatavad nõuded õpetajaile. Kui näituseks Eestis on
õpetajate puhul tavaliseks ülikoolihariduse olemasolu, siis Norras pole see
nõue nii absoluutne ning piisab ka rakenduslike kõrgkoolide diplomitest.
Viimatisel PISA testil, kus Eesti koolide taset hinnati viienda kohaga (ning
Soomet esimese kohaga), sai Norra kas 28. või 29. koha.
Möödund aastal oli
Aftenposten’is artikkel koolides matemaatikat õpetama hakkavate tulevaste
õpetajate matemaatika lõpueksami tulemustest kõrgkoolist, mille kohaselt
tulevased õpetajad andsid (keskmiselt) 67% õigeid vastuseid. Kuna artikli
juures oli ka link selle testi juurde, siis ma proovisin ka oma õnne testi
sooritamisel. Keskkooli lõpetamisest oli siis möödas juba 32 aastat, aga see ei
takistand mul testil 100% tulemust saamast. Arvan siinkohal, et tegemist polnd
mitte minu suurepäraste matemaatiliste teadmistega, vaid test oli lihtsalt
küllalt kerge tasemega. Kui selle tulemuseks oli keskmiselt 67% õigeid
vastuseid nende hulgas, kes pidid seda sama ainet Norra koolides juba pool
aastat hiljem õpetama hakkama, siis oli viga tõenäoliselt kuskil mujal.
Nagu ka mujal,
viiakse Norra koolisüsteemis aeg-ajalt läbi kõikvõimalikke reforme, mis lubavad
nende läbiviijail pälvida tähelepanu ja aplausi reformi põhimõtete
tutvustamisel Power Point’i presentatsioonil (nagu ka poliitikute initsieerit enamuse
teiste reformide tutvustamisel tänapäeval), aga mille tegelik väärtus laste
õpetamisel on küllalt küsitava väärtusega, kui seda siinkohal nüüd püüda
ilusamini väljendada.
Kõige viimane reform,
mis minu laste (Ruseløkka) koolis läbi viidi on see, et alates sellest aastast
on meie lastel varasemate 45 minutiliste tundide ja 15 minutiliste vahetundide
asemel 60 minutilised tunnid ja 5 minutilised vahetunnid. Kuidas see aitab neil
tähelepanu kõrgel hoida ning õpitavat kergemini omandada, pole ma veel aru
saand.
Ma ise läksin kooli
1967. aastal, sel ajal kui näituseks esimese klassi matemaatika tundides
õpetati meid arvutama. Tänu sellele oskan ma oma igapäevases elus küllalt
kergelt pääst arvutada. Minu õde ja vend aga läksid kooli 70. aastate keskel
/teisel poolel pääle mingi reformi ellu
viimist Eestis, mille kohaselt esimese klassi matemaatika tundides ei õpetet
lastele enam arvutamist, vaid seda, et A on B osahulk ning B on C osahulk, mis
tähendab seda, et A on C osahulk. Mida sellise reformi teostajad tahtsid
saavutada, ma ei tea nagu ka seda, mida selle reformi alusel koolitet lapsed
võitsid eelnevate õppeplaanide järgi koolitet lastega võrreldes. Aga mida ma
kindlasti tean on see, et mina oskan igapäevases elus vaja minevat arvutamist
tunduvalt paremini kui osahulkadega mängimist alustand inimesed.
Minu suureks
üllatuseks polnd selle reformi puhul tegemist aga mitte sugugi Eesti lokaalse
fenomeniga, vaid sama asi toimus samal ajal ka Skandinaavias. Tulemuseks on
see, et ma näen iga kord kui minust nooremad müüjad mõnes Norra poes peavad
kokku liitma mingeid numbreid, siis tehakse seda kas paberi või taskuarvuti
abil (ja hoia jumal, et nad selle juures nuppudele valesti ei vajutaks!).
Sellekohane esimene kogemus ühes Førde poes on mul tõenäoliselt elu lõpuni
meeles. Soovisin poest osta kahte asja, üks maksis 54.- ja teine 18.-. Mingil
põhjusel kassaaparaat ei töötand ning müüjal polnd ka taskuarvutit käepärast,
mistõttu ta kirjutas paberile järgmise tehte:
54
+18
Ning hakkas seejärel
tulpe kokku liitma. Situatsioon tundus mulle olevat nii naljakas, et ma ei suut
oma suud kinni pidada ning ma teatasin, et summa on umbes 72. Sellise
provokatsiooni pääle müüja loomulikult ei reageerind ning jätkas tulpade kokku
liitmist. Pääle poole minuti möödumist oli vastus käes, müüja jäi hetkeks
mõttesse ning teatas siis üllatusnoodiga hääles: „Oi, sa oled tugev pääst
arvutuses!“ - „Jah“, vastasin mina, „ma käisin koolis siis, kui meile õpetati
pääst arvutamist.“
Mis mind alguses
Norras üllatas, oli see, et ma ei saand oma arstidest kolleegidega niisama
vestelda kõikidel nendel teemadel, millega harjund olin. Kui jutuks tuli midagi
antiikajaloost või antiikkirjandusest, või siis renesanssiaegsest kirjandusest
ja muusikast, siis olin sunnit neile selgitama ka ajaloolisi tagapõhju. Selgus,
et Norra koolides ei õpetet ka sel ajal, kui sääl käisid minuvanused inimesed,
ei antiikajalugu ega ka -kirjandust, muusikaajalugu ega veel paljutki muud, mis
minu koolis oli kohustuslikus õppekavas. Algatuseks pani see mind üllatama,
hiljem aga kerget hirmu tundma oma laste hariduse pärast Norra koolis. Lõpuks
rahunesin siiski maha ning nüüd suhtun asjasse küllalt külmalt (olles küll oma
lastele ost Eestist need õpikud, kus käsitletakse ajalugu, geograafiat jne.),
kuna ma olen avastand, et minu austet kolleegide erialased teadmised ja oskused
selle tõttu mitte sugugi halvemad pole. Kuna nende erialase võimekuse kohta mul
mitte midagi ette heita pole ning nende sellekohaseid oskusi ja teadmisi vaid
kiidusõnadega iseloomustada võin, siis võib teha järelduse, et pole sel Norra
koolisüsteemil häda midagi. Kes tahab, see saab ja kes ei taha, see ei saa
sõltumata sellest, mis riigis või millise õppeplaani järgi nad õppind on.
Mis aga on väga
üllatav, on see, et erinevalt Eesti koolidest (ja ka Rootsi koolidest), ei anta
Norra koolides lastele sooja süüa, isegi mitte oma raha eest, rääkimata tasuta
soojast söögist, mida vaatamata majanduskriisile Eesti koolilastele veel
endiselt antakse (kuigi arutatakse pidevalt selle üle, et Eesti koolides peaks sooja
söögi tasuliseks tegema). On küllalt
õõvastav lugeda Norra ajakirjanduses artikleid, kus kirjutatakse, et küll on
Norra lastel vedand, kuna Norras on nii ilus ja tervislik traditsioon süüa
koolis kodunt kaasa võet võileibu. Ja siin pole tegemist mitte 1. aprilli lehtedega,
vaid seda mõeldakse täiesti tõsiselt. Aeg-ajalt arutatakse valimiskampaaniates
küll sooja toidu üle koolides ning selle üle, et kui seda sooja toitu lastele
anda, siis kas teha seda tasuta või raha eest, aga selle jutuga pole jutust
kaugemale veel jõut (kui paar prooviprojekti välja jätta).
Kui nüüd laste ja
söömise ja Norra kombinatsioonist edasi rääkida, siis vastavalt statistikale
(paari aasta vanused andmed) oli vaesuses elavate laste arv Norras kasvand viie
aasta jooksul 50 tuhandelt 85 tuhande pääle. Ka see on paraku tõsi (küll
sellistele lastele kuluks iga päev marjaks ära üks tubli kõhutäis sooja toitu
koolis!). Põhjusi polnd eraldi välja tood, kuid loogiliselt võttes on siin
tõenäoliselt ühelt poolt tegemist narkomaanide lastega, kelle peredes kulub
raha ja tähelepanu muudele asjadele ära
ning teiselt poolt kindlasti ka ühe vanema ükskõik millisel põhjusel kaotand
perekondadega, kus erineva suurusega leibkondi tuleb toita ja katta ühe vanema
palgast (mis võib olla keskmisest sissetulekust madalam). Arvestades
toiduainete hindu Norras, elamiskulusid üldiselt, samuti kasvavate laste
vajadust uuendada oma garderoobi igal aastal, on kõikide arvete maksmine ka
siis küllalt raske, kui arved tasutakse kahest keskmisest norra palgast, ühest
palgast aga võib see olla päris võimatu. On olemas küll sotsiaalabi, aga kuidas
ja kellele seda antakse ning kas see vajadused ka ära katab, on mul paraku
raske öelda vajaliku info puudumise tõttu.
Kui keegi soovib, et
ta lapsed tegeleksid kas muusika või spordiga, siis tuleb lastevanematel katta
kõik sellega seot kulud. Trennis käivatele lastele antakse tihtipääle (lausa
reeglina) kord aastas kaasa klubi poolt korraldatava loterii piletite raamat,
mis siis tuleb maha müüa. Kuna ukse tagant ukse taha käijaid on palju, siis
sellise müügi efekt on madal. Tavaliselt on need lapsevanemad ise, kes võtavad
piletid tööle kaasa ning panevad piletid koos kilekotiga/ümbrikuga personalitoa
lauale, kuhu siis kolleegid piletite eest raha panevad, kuna kõik teavad,
milline rist ja viletsus nende piletite müügiga kaasneb. Kellel aga on rohkem
raha ja vähem tahtmist, need ostavad ise kõik oma lapsele trennist kaasa pand
piletid ära, kuna ka piletite müügile kuluval ajal on oma kindel väärtus.
Ukse taga käivad veel
kõikvõimalikud korjanduskarpidega tegelased, põhiliselt üleriigiliste
kampaaniate korras. Kui Rootsis on näha korjanduskarpe vaid ostukeskuste
sissepääsu juures seisvate Päästearmeelaste käes, siis Norras korjatakse raha
kõikvõimalike abiprogrammide jaoks, mis pani mind alguses imestama mõeldes
sellele, kui lihtne oleks Norra riigil kõiki neid abiprogramme rahastada. Kõige
kurvem korjanduskarpidega korjat (ja ka SMS-ga või pangaülekandega
abiorganisatsioonidele jagat) raha kasutamise juures on see, et vastavalt mõni
aeg tagasi avaldet statistikale kulus kuni 87% sellest abirahast selle sama
abiraha kogumise administreerimisele ning vaid 13% jõudis abivajajateni.
Kahjuks ei või aga isegi selles 13% enam kindel olla, kuna hiljuti esines
massimeedias üks pikemat aega ühes Aafrikas paiknevas abistamismissioonis
töötav norra daam, kes teatas, et tegelikult tuleks igasugused abiprogrammid
ära lõpetada ning mõelda kardinaalselt mingite uute abistamismeetodite pääle,
kuna näituseks Aafrikasse saadet abiraha satub pea eranditult kõikvõimalike
diktaatorite isiklistele pangaarvetele. Kuna ma olen senini raha vaid and ning
pole üheski abimissioonis ise töötand, siis ma ei oska sellele väitele mingit
omapoolset kommentaari anda.
Olin eelneva lõigu
juba valmis kirjutand, kui juhtusin lugema ühte äärmiselt huvitavat artiklit
abiraha kogumisest ja selle kogumisele kuluvast rahast. Siin on selle artikli
link neile, kes asja vastu huvi tunnevad ja ise on võimelised norrakeelset
artiklit lugema : http://www.dinside.no/830021/samler-seg-blakke.
Teistele aga teen ühe
väikese ülevaate. Nimelt kulutab enamus abiraha koguvatest organisatsioonidest
raha kogumisele (selle kogumise administreerimisele) rohkem raha kui raha
ennast kogutakse. Paljudel häätegevusorganisatsioonidel on olemas liikmed, kes
pidevalt toetavad nende organisatsioonide tegevust oma liikmemaksude abil. Neid
liikmemakse aga kasutatakse siis selleks, et koguda annetusi. Kuivõrd
ebarentaabel see tegevus on, kajastavad mõned näited sellest artiklist. Kõige
kehvemini läks Stiftelsen Pinsevennenes Evangeliesenter’il – kogumisele kulus
6 398 000.- (tabelis on tuhat korda väiksemad numbrid, aga kuna
tekstis on jutt miljonitest, aga mitte tuhandetest, siis tuleb eeldada seda, et
tabeli numbrid kajastavad mitte kroone, vaid tuhandeid kroone), koguti 0 (null)
krooni. Norra reumaatikute ühing kogus
2 941 000.- ja kulutas kogumisele 21 097 000.- ehk
üle seitsme korra rohkem (või teiste sõnadega üle 18 miljoni krooni rohkem).
Jne. Jne. Ei saa, tuleb siiski teha „copy ja paste“ ning liimida siia terve
tabel artiklist, kusjuures kõiki numbreid tuleb korrutada tuhandega. Esimeses
tulbas on summad, mis koguti. Teises tulbas on summad, mis kulusid raha
kogumisele. Ning kolmandas tulbas on kulude suhe tuludesse protsentides:
Stiftelsen
Pinsevennenes Evangeliesenter
|
0
|
6.398
|
-
|
Norsk
Revmatikerforbund *
|
2.941
|
21.097
|
717%
|
Stiftelsen Norsk
Luftambulanse *
|
27.007
|
59.117
|
219%
|
Redningsselskapet *
|
36.944
|
65.883
|
178%
|
Flyktningehjelpen
|
31.205
|
45.875
|
147%
|
Foreningen "Vi
som har et barn for lite"
|
54
|
50
|
93%
|
Nasjonalforeningen
for Folkehelsen
|
56.435
|
44.282
|
78%
|
Amnesty
International Norge *
|
15.047
|
10.957
|
73%
|
UNICEF Norge
|
49.435
|
27.308
|
55%
|
Norges
Blindeforbund
|
94.556
|
39.147
|
41%
|
Støtteforeningen
for Kreftsyke Barn
|
3.407
|
1.400
|
41%
|
Norsk Folkehjelp
|
55.203
|
19.623
|
36%
|
FORUT
|
14.352
|
5.089
|
35%
|
CARE Norge
|
12.232
|
3.953
|
32%
|
Norges
Diabetesforbund
|
14.973
|
3.765
|
25%
|
Strømmestiftelsen
|
59.815
|
14.990
|
25%
|
Afghanistankomiteen
i Norge
|
432
|
108
|
25%
|
Mercy Ships Norge
|
2.333
|
562
|
24%
|
Redd Barna
|
215.571
|
49.344
|
23%
|
SOS-barnebyer
|
340.257
|
75.028
|
22%
|
Tano Trust
|
776
|
166
|
21%
|
Kreftforeningen
|
226.061
|
48.202
|
21%
|
Kirkens Nødhjelp
|
139.238
|
26.139
|
19%
|
Fadderbarnas
Framtid
|
10.571
|
1.982
|
19%
|
Den norske
Misjonsallianse
|
61.923
|
11.048
|
18%
|
Rådet for psykisk
helse
|
11.746
|
1513
|
13%
|
Caritas Norge
|
4.797
|
523
|
11%
|
ADRA Norge
|
6.853
|
568
|
8%
|
Plan Norge
|
300.678
|
24.144
|
8%
|
Hei Verden
|
4.395
|
307
|
7%
|
Skandinavisk
Barnemisjon
|
3.887
|
122
|
3%
|
Marys Venner
|
2.795
|
26
|
1%
|
Atlas-alliansen
|
184
|
1
|
1%
|
Better Life Norway
|
630
|
1
|
0%
|
Hjerte til Hjerte
|
132
|
0
|
0%
|
Kreftomsorg
Rogaland
|
1.391
|
0
|
0%
|
Namibiaforeningen
|
44
|
0
|
0%
|
Norsk Bangladesh
Fadderforening
|
269
|
0
|
0%
|
*) Denne
organisasjonen har en vesentlig del av inntekten fra medlemskontingenter.
Verving av medlemmer inngår i "Kostnader til anskaffelse av
midler", men kontingentene er ikke med under "Innsamlede
midler".
(*)-ga on tähistet
need organisatsioonid, mille valdav enamus sissetulekust saadakse
liikmemaksudest. Liikmete värbamiskulud on teises tulbas, liikmemaksud aga ei
sisaldu esimeses tulbas oleva kogut raha summas.)
|
Kui kellelgi peaks
Norras tekkima tahtmine mingit häätegevusorganisatsiooni toetada, siis selle
tabeli alusel on kerge näha, kas teie poolt antav raha läheb raha kogumisele ja
selle administreerimisele (tabeli ülemine ots) või siis häätegevusele (tabli
järgi otsustades selle alumine osa).
Kui rääkida veel
ukselt uksele käijatega seonduvast, siis on Norras tavalised kõikvõimalike
„-santide“ külaskäigud (näituseks Thanksgiving ajal). See on populaarne eriti
nooremate laste hulgas, kes siis on laulud usinalt ette valmistand ning end
ajakohaselt riietand/grimeerind. Jälle üks asi, millele mõelda, kui ei taha jääda
„-santidele“ pika näoga otsa vaatama avastades, et kodus pole mitte mingeid
maiustusi, mida neile korvi kaasa panna. Paraku on sellise tegevusega seot ka
selliseid seiku, kus mõned halbade kommetega vanemas eas lapsed, kes ei viitsi
ise santimas käia, korvavad oma laiskust aga nooremate laste röövimisega selle
sõna otseses mõttes, kusjuures siin pole tegemist mitte sugugi
üksikjuhtumitega. Sellepärast ongi tihtipääle lastest „-santijatega“ kaasas
nende vanematest vahtkond, kes hoiab ära oma laste sattumise noorte kaakide
kätte ning sellega kaasnevalt ka lastele ilusa ja põneva päeva täieliku
rikkumise.
Teen siin veel ühe
kõrvalpõike ühele koledale norra noorte „traditsioonile“, millest ma ei olnd
varem (enne Norra kolimist) mitte kunagi kuulnd.
Norras on küllalt
tavaline, et kui teismelises eas noored korraldavad nädalavahetusel vanemate
kodunt lahkumisel home-alone-party, siis võib see lõppeda sellega, et jutt
peost levib kui kulutuli linna pääl, mille tagajärjel tulevad kokku mitusada
noort, kes tavaliselt ei tunnegi peo korraldajaid. Nende noorte eesmärgiks omaette
on siis elamu sisemuse ja välimuse purustamine. Kui lugesin lehest esimest
korda sellisest loost, siis sain teada, et lehekirjelduse järgi kulus umbes
poolelsajal politseinikul paarisaja metsistund noore päti majast välja
tõrjumiseks mitu tundi, kusjuures kogu mööbel oli purustet, kõik hinnaline
varastet, maja muidu lagastet ning vajas kapitaalremonti. Kuna sellise
purustuse korral on kindlustusest raske midagi saada, siis võib sellist
situatsiooni julgelt pidada katastroofiliseks ühe pere majandusele ning elule.
Ja siin ei pruugi
aidata ka see, et peo korraldajad ei soovi võõraid sisse lasta. Lugesin kord
Sogn og Fjordane’s juhtund lugu, kus vanemate poolt üürit suvilas vaikselt pidu
pidavatele noortele soovisid kaks kohalikku noort lisanduda. Kui neid peole ei
last, siis nad läksid ja kogusid oma sõbrad kokku, riietusid spordiriietesse ja
saabastesse ning läksid ja peksid pesapalli kurikatega suvila ja selle mööbli
tükkideks ning suvilas viibind noored vaeseomaks. Õnneks ei saand keegi surma,
haiglasse paigutati pikemaks ajaks aga
ligi pooled majas olnd noortest. Teised pääsesid vähemate murdude ja
vigastustega.
Sellise „pidutsemise“ üheks alaliigiks on iga aasta
Suurel Neljapäeval Norra piiri lähedal Rootsi linnas Strömstad’is toimuv
joomine ja vandaalitsemine, kuhu sõidavad sellel eesmärgil kokku tuhanded norra
noored. Kuigi sellest teatakse juba ette, ei suuda Rootsi politsei linnas õige
mitme tunni jooksul korda maksma panna. Õnneks on selliste kommetega noored
Norras tugevas vähemuses ning muidu on tegemist kenade ja viisakate lastega.© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar