søndag 21. april 2013

Norra - ausalt ja avameelselt 12. Koolidest ja haridusest ja lastest


Koolidest ja haridusest ja lastest

 

Norra kool sisaldab 13 aastast kooliteed. Seitse aastat lastekooli (barneskole), kolm aastat noortekooli (ungdomskole) ja kolm aastat keskkooli/gümnaasiumi/kutsekooli (videregående skole). Kooliaasta algab augusti keskel ning kestab juuni keskpaigani, suvine koolivaheaeg on täpselt kaks kuud. Lisaks on nädalane vaheaeg kas nädal 40 või 41 sügisel (erinevates Norra osades erinevad nädalad) ning nädal 8 või 9 talvel. Umbes kahenädalane vaheaeg algab enne Jõule ning kestab uue aastani.  Umbes 10 päevane vaheaeg ka Lihavõtete ajal. Lisaks veel üksikuid vabu päevi siin ja sääl.

Kooli minnakse sellel aastal kui laps saab kuue aastaseks, seega umbes viie ja poole kuni kuue ja poole aastaselt. Esimesed seitse aastat ei panda lastele hindeid, mis minu arusaamise kohaselt töötab otseselt nõndanimetet sotsiaaldemokraatliku hääoluriigi võrdõiguslikkuse printsiibi vastu.

Miks ma arvan, et selline süsteem töötab võrdõiguslikkuse printsiibi vastu? Üheks põhjuseks on see, et tänu hinnete puudumisele kaob kodul ära kõige lihtsam tagasiside võimalus koolist. Kuna esimese seitsme aasta jooksul räägitakse vaid ümmargust juttu, siis võib nii lastele kui ka nende vanematele olla shokiks kaheksandas klassis saadavad esimesed hinded. Kui seitsme aasta jooksul pole õppimisega piisavalt intenselt tegeld, siis võib juhtuda, et kaheksandas klassis selgub, et rong on juba läind ning sellele järele jõuda pole enam võimalik.

Ebavõrdsuse tekitamisega on siin aga tegemist selle tõttu, et konkreetse tagasiside puudumisel peavad lapsevanemad ise vaeva nägema selleks, et hinnata oma laste arengut koolis ning loomulikult on sellist hindamist lihtsam teha neil vanematel, kes on ise pikema haridustee läbi teind kui neil, kes on koolis lühemat aega käind. Lühema haridusteega vanematel on ka raskem oma lapsi aidata koduste ülesannete lahendamisel, kuna neil enestel võivad olla raskused lastele koju ant ülesannete lahendamisel (mida kõrgemas klassis, seda rohkem). Seega saavad olemasoleva süsteemi tingimusis parema ettevalmistuse need lapsed, kelle vanemad oskavad paremini hinnata oma laste edusamme ning neid ka aidata kodutööde lahendamisel – lahenduspõhimõtete seletamisega ja mitte nende tööde ära tegemisega.

Norra koolide tugevust mõjutavad ka esitatavad nõuded õpetajaile. Kui näituseks Eestis on õpetajate puhul tavaliseks ülikoolihariduse olemasolu, siis Norras pole see nõue nii absoluutne ning piisab ka rakenduslike kõrgkoolide diplomitest. Viimatisel PISA testil, kus Eesti koolide taset hinnati viienda kohaga (ning Soomet esimese kohaga), sai Norra kas 28. või 29. koha.

Möödund aastal oli Aftenposten’is artikkel koolides matemaatikat õpetama hakkavate tulevaste õpetajate matemaatika lõpueksami tulemustest kõrgkoolist, mille kohaselt tulevased õpetajad andsid (keskmiselt) 67% õigeid vastuseid. Kuna artikli juures oli ka link selle testi juurde, siis ma proovisin ka oma õnne testi sooritamisel. Keskkooli lõpetamisest oli siis möödas juba 32 aastat, aga see ei takistand mul testil 100% tulemust saamast. Arvan siinkohal, et tegemist polnd mitte minu suurepäraste matemaatiliste teadmistega, vaid test oli lihtsalt küllalt kerge tasemega. Kui selle tulemuseks oli keskmiselt 67% õigeid vastuseid nende hulgas, kes pidid seda sama ainet Norra koolides juba pool aastat hiljem õpetama hakkama, siis oli viga tõenäoliselt kuskil mujal.

Nagu ka mujal, viiakse Norra koolisüsteemis aeg-ajalt läbi kõikvõimalikke reforme, mis lubavad nende läbiviijail pälvida tähelepanu ja aplausi reformi põhimõtete tutvustamisel Power Point’i presentatsioonil (nagu ka poliitikute initsieerit enamuse teiste reformide tutvustamisel tänapäeval), aga mille tegelik väärtus laste õpetamisel on küllalt küsitava väärtusega, kui seda siinkohal nüüd püüda ilusamini väljendada.

Kõige viimane reform, mis minu laste (Ruseløkka) koolis läbi viidi on see, et alates sellest aastast on meie lastel varasemate 45 minutiliste tundide ja 15 minutiliste vahetundide asemel 60 minutilised tunnid ja 5 minutilised vahetunnid. Kuidas see aitab neil tähelepanu kõrgel hoida ning õpitavat kergemini omandada, pole ma veel aru saand.

Ma ise läksin kooli 1967. aastal, sel ajal kui näituseks esimese klassi matemaatika tundides õpetati meid arvutama. Tänu sellele oskan ma oma igapäevases elus küllalt kergelt pääst arvutada. Minu õde ja vend aga läksid kooli 70. aastate keskel /teisel poolel pääle mingi reformi  ellu viimist Eestis, mille kohaselt esimese klassi matemaatika tundides ei õpetet lastele enam arvutamist, vaid seda, et A on B osahulk ning B on C osahulk, mis tähendab seda, et A on C osahulk. Mida sellise reformi teostajad tahtsid saavutada, ma ei tea nagu ka seda, mida selle reformi alusel koolitet lapsed võitsid eelnevate õppeplaanide järgi koolitet lastega võrreldes. Aga mida ma kindlasti tean on see, et mina oskan igapäevases elus vaja minevat arvutamist tunduvalt paremini kui osahulkadega mängimist alustand inimesed.

Minu suureks üllatuseks polnd selle reformi puhul tegemist aga mitte sugugi Eesti lokaalse fenomeniga, vaid sama asi toimus samal ajal ka Skandinaavias. Tulemuseks on see, et ma näen iga kord kui minust nooremad müüjad mõnes Norra poes peavad kokku liitma mingeid numbreid, siis tehakse seda kas paberi või taskuarvuti abil (ja hoia jumal, et nad selle juures nuppudele valesti ei vajutaks!). Sellekohane esimene kogemus ühes Førde poes on mul tõenäoliselt elu lõpuni meeles. Soovisin poest osta kahte asja, üks maksis 54.- ja teine 18.-. Mingil põhjusel kassaaparaat ei töötand ning müüjal polnd ka taskuarvutit käepärast, mistõttu ta kirjutas paberile järgmise tehte:

54

+18

Ning hakkas seejärel tulpe kokku liitma. Situatsioon tundus mulle olevat nii naljakas, et ma ei suut oma suud kinni pidada ning ma teatasin, et summa on umbes 72. Sellise provokatsiooni pääle müüja loomulikult ei reageerind ning jätkas tulpade kokku liitmist. Pääle poole minuti möödumist oli vastus käes, müüja jäi hetkeks mõttesse ning teatas siis üllatusnoodiga hääles: „Oi, sa oled tugev pääst arvutuses!“ - „Jah“, vastasin mina, „ma käisin koolis siis, kui meile õpetati pääst arvutamist.“

Mis mind alguses Norras üllatas, oli see, et ma ei saand oma arstidest kolleegidega niisama vestelda kõikidel nendel teemadel, millega harjund olin. Kui jutuks tuli midagi antiikajaloost või antiikkirjandusest, või siis renesanssiaegsest kirjandusest ja muusikast, siis olin sunnit neile selgitama ka ajaloolisi tagapõhju. Selgus, et Norra koolides ei õpetet ka sel ajal, kui sääl käisid minuvanused inimesed, ei antiikajalugu ega ka -kirjandust, muusikaajalugu ega veel paljutki muud, mis minu koolis oli kohustuslikus õppekavas. Algatuseks pani see mind üllatama, hiljem aga kerget hirmu tundma oma laste hariduse pärast Norra koolis. Lõpuks rahunesin siiski maha ning nüüd suhtun asjasse küllalt külmalt (olles küll oma lastele ost Eestist need õpikud, kus käsitletakse ajalugu, geograafiat jne.), kuna ma olen avastand, et minu austet kolleegide erialased teadmised ja oskused selle tõttu mitte sugugi halvemad pole. Kuna nende erialase võimekuse kohta mul mitte midagi ette heita pole ning nende sellekohaseid oskusi ja teadmisi vaid kiidusõnadega iseloomustada võin, siis võib teha järelduse, et pole sel Norra koolisüsteemil häda midagi. Kes tahab, see saab ja kes ei taha, see ei saa sõltumata sellest, mis riigis või millise õppeplaani järgi nad õppind on.

Mis aga on väga üllatav, on see, et erinevalt Eesti koolidest (ja ka Rootsi koolidest), ei anta Norra koolides lastele sooja süüa, isegi mitte oma raha eest, rääkimata tasuta soojast söögist, mida vaatamata majanduskriisile Eesti koolilastele veel endiselt antakse (kuigi arutatakse pidevalt selle üle, et Eesti koolides peaks sooja söögi tasuliseks tegema).  On küllalt õõvastav lugeda Norra ajakirjanduses artikleid, kus kirjutatakse, et küll on Norra lastel vedand, kuna Norras on nii ilus ja tervislik traditsioon süüa koolis kodunt kaasa võet võileibu. Ja siin pole tegemist mitte 1. aprilli lehtedega, vaid seda mõeldakse täiesti tõsiselt. Aeg-ajalt arutatakse valimiskampaaniates küll sooja toidu üle koolides ning selle üle, et kui seda sooja toitu lastele anda, siis kas teha seda tasuta või raha eest, aga selle jutuga pole jutust kaugemale veel jõut (kui paar prooviprojekti välja jätta).

Kui nüüd laste ja söömise ja Norra kombinatsioonist edasi rääkida, siis vastavalt statistikale (paari aasta vanused andmed) oli vaesuses elavate laste arv Norras kasvand viie aasta jooksul 50 tuhandelt 85 tuhande pääle. Ka see on paraku tõsi (küll sellistele lastele kuluks iga päev marjaks ära üks tubli kõhutäis sooja toitu koolis!). Põhjusi polnd eraldi välja tood, kuid loogiliselt võttes on siin tõenäoliselt ühelt poolt tegemist narkomaanide lastega, kelle peredes kulub raha  ja tähelepanu muudele asjadele ära ning teiselt poolt kindlasti ka ühe vanema ükskõik millisel põhjusel kaotand perekondadega, kus erineva suurusega leibkondi tuleb toita ja katta ühe vanema palgast (mis võib olla keskmisest sissetulekust madalam). Arvestades toiduainete hindu Norras, elamiskulusid üldiselt, samuti kasvavate laste vajadust uuendada oma garderoobi igal aastal, on kõikide arvete maksmine ka siis küllalt raske, kui arved tasutakse kahest keskmisest norra palgast, ühest palgast aga võib see olla päris võimatu. On olemas küll sotsiaalabi, aga kuidas ja kellele seda antakse ning kas see vajadused ka ära katab, on mul paraku raske öelda vajaliku info puudumise tõttu.

Kui keegi soovib, et ta lapsed tegeleksid kas muusika või spordiga, siis tuleb lastevanematel katta kõik sellega seot kulud. Trennis käivatele lastele antakse tihtipääle (lausa reeglina) kord aastas kaasa klubi poolt korraldatava loterii piletite raamat, mis siis tuleb maha müüa. Kuna ukse tagant ukse taha käijaid on palju, siis sellise müügi efekt on madal. Tavaliselt on need lapsevanemad ise, kes võtavad piletid tööle kaasa ning panevad piletid koos kilekotiga/ümbrikuga personalitoa lauale, kuhu siis kolleegid piletite eest raha panevad, kuna kõik teavad, milline rist ja viletsus nende piletite müügiga kaasneb. Kellel aga on rohkem raha ja vähem tahtmist, need ostavad ise kõik oma lapsele trennist kaasa pand piletid ära, kuna ka piletite müügile kuluval ajal on oma kindel väärtus.

Ukse taga käivad veel kõikvõimalikud korjanduskarpidega tegelased, põhiliselt üleriigiliste kampaaniate korras. Kui Rootsis on näha korjanduskarpe vaid ostukeskuste sissepääsu juures seisvate Päästearmeelaste käes, siis Norras korjatakse raha kõikvõimalike abiprogrammide jaoks, mis pani mind alguses imestama mõeldes sellele, kui lihtne oleks Norra riigil kõiki neid abiprogramme rahastada. Kõige kurvem korjanduskarpidega korjat (ja ka SMS-ga või pangaülekandega abiorganisatsioonidele jagat) raha kasutamise juures on see, et vastavalt mõni aeg tagasi avaldet statistikale kulus kuni 87% sellest abirahast selle sama abiraha kogumise administreerimisele ning vaid 13% jõudis abivajajateni. Kahjuks ei või aga isegi selles 13% enam kindel olla, kuna hiljuti esines massimeedias üks pikemat aega ühes Aafrikas paiknevas abistamismissioonis töötav norra daam, kes teatas, et tegelikult tuleks igasugused abiprogrammid ära lõpetada ning mõelda kardinaalselt mingite uute abistamismeetodite pääle, kuna näituseks Aafrikasse saadet abiraha satub pea eranditult kõikvõimalike diktaatorite isiklistele pangaarvetele. Kuna ma olen senini raha vaid and ning pole üheski abimissioonis ise töötand, siis ma ei oska sellele väitele mingit omapoolset kommentaari anda.

Olin eelneva lõigu juba valmis kirjutand, kui juhtusin lugema ühte äärmiselt huvitavat artiklit abiraha kogumisest ja selle kogumisele kuluvast rahast. Siin on selle artikli link neile, kes asja vastu huvi tunnevad ja ise on võimelised norrakeelset artiklit lugema : http://www.dinside.no/830021/samler-seg-blakke.

Teistele aga teen ühe väikese ülevaate. Nimelt kulutab enamus abiraha koguvatest organisatsioonidest raha kogumisele (selle kogumise administreerimisele) rohkem raha kui raha ennast kogutakse. Paljudel häätegevusorganisatsioonidel on olemas liikmed, kes pidevalt toetavad nende organisatsioonide tegevust oma liikmemaksude abil. Neid liikmemakse aga kasutatakse siis selleks, et koguda annetusi. Kuivõrd ebarentaabel see tegevus on, kajastavad mõned näited sellest artiklist. Kõige kehvemini läks Stiftelsen Pinsevennenes Evangeliesenter’il – kogumisele kulus 6 398 000.- (tabelis on tuhat korda väiksemad numbrid, aga kuna tekstis on jutt miljonitest, aga mitte tuhandetest, siis tuleb eeldada seda, et tabeli numbrid kajastavad mitte kroone, vaid tuhandeid kroone), koguti 0 (null) krooni. Norra reumaatikute ühing kogus  2 941 000.- ja kulutas kogumisele 21 097 000.- ehk üle seitsme korra rohkem (või teiste sõnadega üle 18 miljoni krooni rohkem). Jne. Jne. Ei saa, tuleb siiski teha „copy ja paste“ ning liimida siia terve tabel artiklist, kusjuures kõiki numbreid tuleb korrutada tuhandega. Esimeses tulbas on summad, mis koguti. Teises tulbas on summad, mis kulusid raha kogumisele. Ning kolmandas tulbas on kulude suhe tuludesse protsentides:

Stiftelsen Pinsevennenes Evangeliesenter
0
6.398
-
Norsk Revmatikerforbund *
2.941
21.097
717%
Stiftelsen Norsk Luftambulanse *
27.007
59.117
219%
Redningsselskapet *
36.944
65.883
178%
Flyktningehjelpen
31.205
45.875
147%
Foreningen "Vi som har et barn for lite"
54
50
93%
Nasjonalforeningen for Folkehelsen
56.435
44.282
78%
Amnesty International Norge *
15.047
10.957
73%
UNICEF Norge
49.435
27.308
55%
Norges Blindeforbund
94.556
39.147
41%
Støtteforeningen for Kreftsyke Barn
3.407
1.400
41%
Norsk Folkehjelp
55.203
19.623
36%
FORUT
14.352
5.089
35%
CARE Norge
12.232
3.953
32%
Norges Diabetesforbund
14.973
3.765
25%
Strømmestiftelsen
59.815
14.990
25%
Afghanistankomiteen i Norge
432
108
25%
Mercy Ships Norge
2.333
562
24%
Redd Barna
215.571
49.344
23%
SOS-barnebyer
340.257
75.028
22%
Tano Trust
776
166
21%
Kreftforeningen
226.061
48.202
21%
Kirkens Nødhjelp
139.238
26.139
19%
Fadderbarnas Framtid
10.571
1.982
19%
Den norske Misjonsallianse
61.923
11.048
18%
Rådet for psykisk helse
11.746
1513
13%
Caritas Norge
4.797
523
11%
ADRA Norge
6.853
568
8%
Plan Norge
300.678
24.144
8%
Hei Verden
4.395
307
7%
Skandinavisk Barnemisjon
3.887
122
3%
Marys Venner
2.795
26
1%
Atlas-alliansen
184
1
1%
Better Life Norway
630
1
0%
Hjerte til Hjerte
132
0
0%
Kreftomsorg Rogaland
1.391
0
0%
Namibiaforeningen
44
0
0%
Norsk Bangladesh Fadderforening
269
0
0%
*) Denne organisasjonen har en vesentlig del av inntekten fra medlemskontingenter. Verving av medlemmer inngår i "Kostnader til anskaffelse av midler", men kontingentene er ikke med under "Innsamlede midler". 
(*)-ga on tähistet need organisatsioonid, mille valdav enamus sissetulekust saadakse liikmemaksudest. Liikmete värbamiskulud on teises tulbas, liikmemaksud aga ei sisaldu esimeses tulbas oleva kogut raha summas.)

 

Kui kellelgi peaks Norras tekkima tahtmine mingit häätegevusorganisatsiooni toetada, siis selle tabeli alusel on kerge näha, kas teie poolt antav raha läheb raha kogumisele ja selle administreerimisele (tabeli ülemine ots) või siis häätegevusele (tabli järgi otsustades selle alumine osa).

Kui rääkida veel ukselt uksele käijatega seonduvast, siis on Norras tavalised kõikvõimalike „-santide“ külaskäigud (näituseks Thanksgiving ajal). See on populaarne eriti nooremate laste hulgas, kes siis on laulud usinalt ette valmistand ning end ajakohaselt riietand/grimeerind. Jälle üks asi, millele mõelda, kui ei taha jääda „-santidele“ pika näoga otsa vaatama avastades, et kodus pole mitte mingeid maiustusi, mida neile korvi kaasa panna. Paraku on sellise tegevusega seot ka selliseid seiku, kus mõned halbade kommetega vanemas eas lapsed, kes ei viitsi ise santimas käia, korvavad oma laiskust aga nooremate laste röövimisega selle sõna otseses mõttes, kusjuures siin pole tegemist mitte sugugi üksikjuhtumitega. Sellepärast ongi tihtipääle lastest „-santijatega“ kaasas nende vanematest vahtkond, kes hoiab ära oma laste sattumise noorte kaakide kätte ning sellega kaasnevalt ka lastele ilusa ja põneva päeva täieliku rikkumise.

Teen siin veel ühe kõrvalpõike ühele koledale norra noorte „traditsioonile“, millest ma ei olnd varem (enne Norra kolimist) mitte kunagi kuulnd.

Norras on küllalt tavaline, et kui teismelises eas noored korraldavad nädalavahetusel vanemate kodunt lahkumisel home-alone-party, siis võib see lõppeda sellega, et jutt peost levib kui kulutuli linna pääl, mille tagajärjel tulevad kokku mitusada noort, kes tavaliselt ei tunnegi peo korraldajaid. Nende noorte eesmärgiks omaette on siis elamu sisemuse ja välimuse purustamine. Kui lugesin lehest esimest korda sellisest loost, siis sain teada, et lehekirjelduse järgi kulus umbes poolelsajal politseinikul paarisaja metsistund noore päti majast välja tõrjumiseks mitu tundi, kusjuures kogu mööbel oli purustet, kõik hinnaline varastet, maja muidu lagastet ning vajas kapitaalremonti. Kuna sellise purustuse korral on kindlustusest raske midagi saada, siis võib sellist situatsiooni julgelt pidada katastroofiliseks ühe pere majandusele ning elule.

Ja siin ei pruugi aidata ka see, et peo korraldajad ei soovi võõraid sisse lasta. Lugesin kord Sogn og Fjordane’s juhtund lugu, kus vanemate poolt üürit suvilas vaikselt pidu pidavatele noortele soovisid kaks kohalikku noort lisanduda. Kui neid peole ei last, siis nad läksid ja kogusid oma sõbrad kokku, riietusid spordiriietesse ja saabastesse ning läksid ja peksid pesapalli kurikatega suvila ja selle mööbli tükkideks ning suvilas viibind noored vaeseomaks. Õnneks ei saand keegi surma, haiglasse paigutati pikemaks ajaks  aga ligi pooled majas olnd noortest. Teised pääsesid vähemate murdude ja vigastustega.
Sellise „pidutsemise“ üheks alaliigiks on iga aasta Suurel Neljapäeval Norra piiri lähedal Rootsi linnas Strömstad’is toimuv joomine ja vandaalitsemine, kuhu sõidavad sellel eesmärgil kokku tuhanded norra noored. Kuigi sellest teatakse juba ette, ei suuda Rootsi politsei linnas õige mitme tunni jooksul korda maksma panna. Õnneks on selliste kommetega noored Norras tugevas vähemuses ning muidu on tegemist kenade ja viisakate lastega.


© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Ingen kommentarer:

Legg inn en kommentar