Norra - ausalt ja avameelselt 13. Muusika ja muusikud ning vahepääl ka spordist ja sellele kaasa elamisest

Muusika ja muusikud ning vahepääl ka spordist ning sellele kaasa elamisest

 

Selleks, et eelmise päätüki lõpus olev koledus liialt kummitama ei jääks, siis tuleks rääkida millestki rõõmsamast.  Kaasaegne Norra popmuusika on kindlasti üks teema, mis teeb tuju paremaks. Kindlasti mäletavad/teavad paljud eestlased Norra popgrupi a-ha lugusid. Kui veidi uuema muusika juurde tulla, siis tuleb öelda, et Norras on üllatavalt palju häid lauljaid, kes kõigele lisaks kõlavad täiesti omalaadselt. Seda tuleb eraldi mainida, sest kuigi võrdluseks Rootsist on pärit tunduvalt rohkem kuulsaid lauljaid/gruppe, on Rootsi popmuusikas vähemalt minu kõrvale midagi, mis neid kõiki kuidagi ühendab, nii et tihtipääle ka täiesti uut muusikat kuuldes võib kohe kahtlustada, et tegemist võiks olla Rootsist pärit muusikutega.

Siinkohal tahaks lugejaga oma rasket saatust jagada. Kui kuulsin esimest korda Lady Gaga lugu Pokerface, siis olin koheselt veendund, et tegemist on Rootsi lauljannaga. Suur oli mu üllatus kui kuulsin, et tegemist olla New York’i daamiga, kusjuures Rootsi osast tema päritolus polnd juttugi. Jõudsin järeldusele, et pole see ühtigi nii lihtne – määrata kuulmise järgi ära, milline muusika on Rootsi oma ja milline mitte.

Veidi aja pärast juhtusin vaatama Lady Gaga muusikavideo Paparazzi pikka versiooni, kus sissejuhatuses rääkis Lady Gaga täiesti puhast rootslase rootsi keelt. Kuigi hää muusikalise kuulmisega noored inimesed võivad selgeks õppida mingite väljendite ütlemise seni neile täiesti võõraks olnd keeles, oli see rootsi keel liiga puhas kõigi rootslase intonatsiooni iseärasustega. Yes! Quod erat demonstrandum – ilmselge, et Lady Gaga on siiski Rootsist pärit (ükskõik kui kaua ta vahepääl New York’is eland ka ei oleks)!

Läksin ja googeldasin Lady Gaga’t, Paparazzi ning svenska. Link Norra suurima päevalehe Aftenposten’i leheküljele, kus oli kirjutet, et selle video jaoks õppis Lady Gaga mõned rootsi väljendid selgeks, aga et tegemist olevat siiski ameerika daamiga.

Saa siis aru. Pean ütlema umbes sama moodi nagu minu üks suurimaid stand up comedy lemmikuid - Carlos Mencia - väljendas end kunagi ühe Michael Jackson’i väidetava eraelulise iseärasuse kohta: „ I don’t know if Michael Jackson is a ... or not. But I can say – he fits the profile!“

Norralaste puhul on nende tippmuusika niivõrd laiaspektriline (ja ka tipus olevate Norra lauljate/gruppide inglise keelne hääldus sageli ilma tüüpilise ühisaktsendita), et pole kerge esimesel kuulmisel koheselt ära tunda Norra päritolu popmuusikat.

Üks huvitavamaid Norra lauljaid on Kurt Nilsen – Norra esimese Idol saate võitja. Kusjuures valikvoorus oli zhürii kahevahel – kas ikke lubada Kurt Nilsen edasi või mitte. Põhjuseks oli Kurt Nilsen’i mitte just eriti staarilik välimus – suur esihammaste vahe nagu kuulsal inglise filminäitlejal Terry Thomas’el, samuti mõneti maapoisilik olemus (Kevade Tõnissoni moodi – loomulikult Ain Lutsepp kehastuses). Kui otsida popmuusikast välise sarnasuse näiteid, siis vast rohkem sinna Meatloaf’i kanti. Ehk teiste sõnadega, zhürii kahtles sügavalt, kas Kurt Nilsen oli ikka see inimmaterjal, kellest võinuks saada Norra esimene Idol. Õnneks laulis see tollal amatöörbändis laulev/mängiv toruluksepast noorsand nii kenasti, et talle anti siiski võimalus edasi pääseda ning põhivoorudes osaleda. Tulemuseks oli Norra Idol’i võit.

Järgmisel aastal toimus ka seni ainuke (kui ma nüüd ei eksi) üleilmne World Idol’i konkurss, kus osalesid rahvuslike Idol’ite võitjad. Näituseks USA-st osales sellel konkursil Kelly Clarkson, kellelt juba enne konkurssi võeti intervjuusid kui tulevaselt kindlalt võitjalt. Kui Kurt Nilsen oli oma laulu (U2 lugu Beautiful Day) esitand, siis ütli zhürii esimees Simon Cowell Kurt Nilsen’ile, et kui tegemist oleks laulukonkursiga raadios, siis poleks kahtlust, et võidaks Kurt Nilsen. Kuna aga tegemist on televisioonikonkursiga, siis pole kahjuks Kurt Nilsen’il vähimatki shanssi, kuna „You look like a hobbit and sound like an angel“, mille pääle Kurt Nilsen vaid naeratas häbelikult miljonite televaatajate nähes.

Pääle häälte kokku lugemist võitis Kurt Nilsen suure edumaaga Kelly Clarksen’i ees (vastavalt 106 ja 97 punkti). Ma ei tea, kui paljud on Eestis Kurt Nilsen’i laule kuulnd, aga soovitan soojalt kindlasti kuulata. Norra jäi ilma ühest torulukksepast, aga sai juurde ühe laulja, ilma kelleta oleks norra popmuusika kindlasti tublisti vaesem. See, et Eestis pole paljud Kurt Nilsen’ist kuulndki, on ühelt poolt põhjustet sellest, et Eesti polnd sellel World Idol’il esindet, aga teiselt poolt Kurt Nilsen’i manageri ilmselgelt kehva tegevusega. Pääle Idol’i võitu, kui Kurt Nilsen oleks pidand andma intervjuusid ning manager pidanuks rippuma telefoni küljes (tao rauda, kuni see on kuum!) ja sõlmima tuuri- ja plaadilepinguid üle kogu ilma (eelkõige loomulikult USA-s), andis manager hoopis intervjuusid ning jättis oma põhitöö tegemata. Tulemuseks ongi see, et Kelly Clarksen’iga ja tema muusikaga ollakse üle kogu ilma kursis, aga Kurt Nilsen’ist ei tea väljaspool Norrat inimesed tänaval suurt midagi. Aga kindlasti oli manager’il endal hää tunne telesaadetes osaleda. Vahelemärkusena olgu öeld, et tema manager oli selle Norra Idol’i zhürii esimees, kes kõhkles, kas Kurt Nilsen üldse valikvoorust üldse edasi lubada või mitte.

Idol’i konkursse on Norras peet õige mitmeid aastaid, aga meelde on teistel aastatel osalejaist jäänd vaid üks – ühel aastal kolmanda koha saand Alejandro Fuentes, kes oli osalemise ajal 17 aastane. Teda iseloomustas eriliselt pehme ja romantiline hääl, kusjuures üks zhürii muusikust liige (kes ise oli kunagi Norra edetabelis oma looga tipus olnd) iseloomustas Alejandro laulmist sõnadega, et kui temal endal oleks selline hääl, siis ta esineks ja salvestaks plaate, aga mitte ei istuks zhüriis.

Alejandro pääs finaali oli iseenest niivõrd enesestmõistetav asi, et hääletajad kontsentreerisid oma tähelepanu lõppkolmikus olnd kahele tütarlapsele. Kuna tegemist oli maakohtadest pärit tüdrikutega, siis olid kuuldavasti nende lähemad ja kaugemad naabrid olnd eriti innukad helistajad/hääletajad (vaatamata sellele, et iga hääl telefonitisi läks helistajale vist NOK 5.- maksma). Tulemuseks oligi, et mõlemad tüdrukud pääsesid edasi, aga Alejandro jäi kolmandaks. Millist järelkaja see asjaolu tekitas, iseloomustab ka järgmisel päeval ühes suuremas lehes ära tood finaali pääsnute nimed ja elulood, kusjuures ühe tüdruku pildi juures oli küll tema õige nimi, aga muud andmed olid kõik Alejandro omad (artikkel oli tõenäoliselt juba ette valmis kirjutet ning pääle tulemuste selgumist vahetati vaid Alejandro nimi ja pilt kahest ülejäänd esinejast väiksema populaarsusega tüdruku pildi ja nime vastu ning unustati muud andmed välja vahetada).

Kui jätkata konkursite teemal, siis nagu Eestiski, nii hoiavad ka Norras ja Rootsis paljude meeli pinges Eurovision’i konkursid (mida siin kutsutakse Melodie Grand Prix). Ja selle koha pääl tahan veidi pikemalt kirjutada just sellest, mis toimub nende konkursite ümber ja kuidas reageeritakse tulemustele nii Norras kui ka Rootsis.

Kui päris aus olla, siis näituseks nii Rootsi kui ka rootslaste kohta on mul praktiliselt ainult hääd rääkida, paraku vaid kahe erandiga. Ja ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, kas seegi on otseselt halb jutt, võib-olla tuleks seda kutsuda rootslaste eripäraks. Iga kord, kui Rootsi laul valitakse välja esinemiseks Eurovision’il, käib Rootsis pidev arutelu selle kohta, kuivõrd hää see laul on ja kuivõrd parem on ta teiste maade osalejate lauludest, samuti kui hästi laulab Rootsi laulu esitaja. Iseenesest ei midagi halba selles - oma laulu tulebki armastada. Probleem tekib siis, kui hääletamine on läbi ja – hoidku jumal selle eest! – kellegi teise esineja laul võidab. Siis algab see, mida ma nimetaksin väljendiga „bad loser“. Kui lugeda Eurovision’i järgsel päeval Rootsi lehti, siis arutletakse sääl pikalt ja laialt selle ümber, kuivõrd ebaõiglane oli hindamine, mille tagajärjel võitis Rootsi laulust ja selle esitamisest niivõrd palju kehvem lugu. Seejärel kurtmine selle üle, et hindamine on ebaõiglane, kuna Ida-Euroopa ja Lõuna-Euroopa hääletab ebaõiglaselt – zhüriide ajal kokkuleppehääletused naabrite kasuks ning pääle telefonihääletusele üle minekut lihtsalt oma naabrite kasuks. Samas aga peetakse loomulikuks, et Rootsi naaberriigid andsid osa oma häältest Rootsile, kuna see polnd loomulikult mitte naabri, vaid hää (loe: parima) laulu eest hääletamine. Kahjuks toimub umbes sama asi ka Norras (loomulikult Norra laulu suhtes, tõsi küll, mitte nii ekstreemselt – ütleme ehk Sweden light vormis). Lisaks võib lugeda nii Rootsi kui ka Norra kommentaariumides arvamusi, mis ületavad ütlemise krõbeduselt tunduvalt lehtedes avaldet versioone.

Ütlen välja oma arvamuse: see on täiesti loomulik, et hääletamisel antakse suur osa häältest naabrite lauludele. Ja siin ei tuleks mitte otsida põhjust ebaõiglusest, vaid sellest, et on täiesti loomulik, et naabrite lugu meeldib rohkem kui kaugematest riikidest pärinevate lauljate omad. Kui kaks riiki elavad kõrvuti ning on seda teind aastasadu, siis on küllalt tõenäoline, et sarnases, kui mitte lausa ühises kultuuriruumis elavatel ning samasuguse looduse ja kliimaga rahvastel (kes tihtipääle veel ka sugulasrahvad) on samasugune muusikaline maitse. Ja kui ühes riigis meeldis üks lugu niivõrd, et see otsustati Eurovison’ile saata, siis on küllalt suur tõenäosus ka selles, et see lugu meeldib ka naabreile, mis omakorda väljendub ka hääletuse tulemustes. Aga kui mõnes riigis on mõnel aastal eriliselt hää lugu, siis hääletavad selle poolt ka teised ning mitte ainult naabrid. Nii lihtne või keeruline see Eurovision’i laulukonkurss ongi.

Tahaks siinkohal välja pakkuda ühe mõtte. Minu meelest võiks senisest hääletusest tunduvalt objektiivsem olla selline süsteem, kus punkte ei anta mitte nullist kaheteistkümneni, vaid selline, kus arvesse lähevad häälte protsendid. Kui ühes riigis saavad 15 laulu hääli, siis saavad iga hääli saand riigi laulud nii palju hääli, nagu oli nende poolt hääletand inimeste protsent (ainult täisarvudes). Komakohtadest üle jääva summaga võiks premeerida esimese koha saand laulu. Alternatiivselt võib mõelda ka kahe komakohaga protsentide kasutamist. Kuna ka Eurovision’i zhüriil on arvutid olemas, siis peaks lõpptulemuste kokku liitmine olema küllalt lihtne.

Teiseks valdkonnaks, mille suhtes ma ei saa just parimalt ei rootslasi ega ka norralasi iseloomustada, on sport, päämiselt sellele kaasa elamise koha päält. Ja siin ei räägi ma mitte ainult spordikommentaatoritest, vaid ka päältvaatajaist. Mis puutub kommentaatoritesse, siis on nii Norras kui ka Rootsis spordikommentaatorid sama targad kui mujalgi. Kuni Rootsi kolimiseni arvasin, et uskumatult ebaintelligentse jutu rääkimine spordisaates on iseloomulik vaid Eesti ja ka kunagistele nõukogude spordikommentaatoritele, siis pääle Rootsi kolimist kadus mul see illusioon ära. Nad on igal pool samasugused. Ainukeseks positiivseks erandiks olid ingliskeelsed spordikommentaatorid Eurospordi kanalil, keda sain satelliidi vahendusel kuulata 80. aastate lõpus ning 90. aastate alguses veel Eestis elades. Tõeliselt erapooletu ning hariv jutt kuulajale. Kahjuks pole Skandinaavias elades võimalik valida siin Eurospordi saateid jälgides ingliskeelset kommentaari, Skandinaavia kommentaatorid on aga kahjuks kõik sama vitsaga lööd.

Veel nõukogude ajast on pärit see seik, kus Sarajevo taliolümpiamängudelt kanti üle Rootsi-NSVL hokimatshi. Kui ma ei eksi, siis oli see Ozerov, kes kommenteeris matshi ning oli kogu matshi ajal vait vaid üks kord – ja siis 30 sekundit järjest. Nende 30 sekundi jooksul näidati tribüünil istuvaid Rootsi Kuningat Carl Gustav’it ja Kuninganna Sylvia’t. Samal ajal oli jäälahingus paus, mistõttu operaator oligi kaamera Nende Majesteetidele suunand. Kui lõpuks mäng lahtiviskest uuesti edasi läks ja kaamera nende päält ära pöördus, siis lausus Ozerov: „Huvitav, need olid harilikud päältvaatajad. Ei tea, mis neid küll nii kaua näidati?“ Loole pani punkti 5 minutit hiljem eetrisse kandund Ozerov’i kisa: „Kas panite tähele vastastribüünil kolmandas reas vahekäigust neljandal kohal istuvat meest (kaamera näitas korraga tervet vastastribüüni)? See on ju kuulus Ivanov (või mis iganes nimi tal oli). Ta lõi 1963. aastal kolmanda, otsustava värava Krõlja Sovetov’i ja CSKA vahelises (või mis iganes meeskondade vahel toimund) hokimängus.“ Niipalju siis professionaalsest kretinismist.

See, et oma meeskondadele ja võistlejatele kaasa elatakse, on loomulik. Aga see, et oma „meeste“ kehva esinemise või teiste meeste lihtsalt parema esinemise puhul hakatakse ka igasuguseid komplotte esitama ja dopingut kahtlustama, on juba eraldi number. Kõige hullem aga on see, kui enne suurvõistlusi jagatakse veel laskmata karu nahka ning teatatakse kindlalt, kui palju medaleid on oma meestelt ja naistelt oodata, kusjuures selle hinnangu andmisel ollakse nii ülekohtune kui ka üleolev teiste maade sportlaste suhtes. Kui aga nii palju medaleid kui plaaniti ei saada, siis on jutt alati umbes selline, et meie omad olid ju parimad, aga haigused, ebaõnn, teiste sportlaste alatus ja doping ei last meie omadel väärikat tasu saada. Kusjuures dopinguga tegelevat eranditult kõik „teised“.

Üks küllaltki tüüpiline näide oli enne Salt Lake City taliolümpiat, mil Rootsis ilmus artikkel (kui ma ei eksi, siis  Expressen’is), milles jagati juba tulevased medalid ära. Selgus, et Rootsi saab pea pooled kuldmedalid endale, kusjuures Per Elofsson pidi saama kõik kuldmedalid meeste murdmaasõitudes. Norralastele jäeti vaid kaks kuldmedalit, üks neist oli Afterski alal (pidu pääle suusavõistlust alal) ning ka teine kuldmedal oli millegi analoogsega seot.

Kui mängud olid läbi, siis polnd rootslastel ette näidata mitte ühtegi kuldmedalit ning norralastel (kui ma nüüd ei eksi) kolmteist. Per Elofsson katkestas osalemise (tõsi küll pääle seda, kui ta oli meeleheitlikult üritand suusasammu pidada hiljem dopinguga vahele jäänd Johann Mühlegg’iga) ning kommenteeris, et kui keegi võidab murdmaasuusatamises teisi paari minutiga, siis on ilmselgelt tegemist dopinguga. Ma ei tea, mida austet Elofsson silmas pidas, kuna ka tema sportlaskarjääris oli üsna mitmeid võite, kus ta edestas teist kohta vähemalt kahe minutiga. Samuti nagu Gunde Svan omal ajal. Või nii mõnigi teine Rootsi suusakuulsus oli seda teind ka varem.

Tagasi muusika ja konkursite juurde. 2009. aastal võitis Eurovision’i Alexander Rybak Norrast ning nii korraldataksegi 2010. aasta võistlus Norras Forneby’l. Alexander Rybak on väga meeldiva olemisega ning ilusa laulmisega noorhärra, kes oma võidu igati ära teenis. Ääremärkusena tuleks vaid mainida, et mõni aasta tagasi Norras toimund talendiotsingu konkursil olla talle zhüriist öeld (ma ise küll ei jälgind ega kuuland, mistõttu pean edastama siin vaid seda, mida teistelt kuulsin), et temast küll lauljat või siis laulmisest ära elavat artisti ei saa. Ka see profesionaalne ennustus tundub veidi mööda panevat.

Kui nüüd konkursid kõrvale jätta, siis on veel terve rida huvitavaid tegijaid Norra popmuusikas. Üheks tuntumaks on Lene Marlin, kes sai kuulsaks 18 aastaselt. Meediapress oli nii suur, et ta tõmbus mõneks aastaks avalikkuse eest kõrvale, aga on nüüd tagasi ning laulab endiselt ilusaid laule. Mina hindan tema juures ehk tema kõige kurvema kõlaga lugusid nagu näituseks My Love.

Teiseks huvitavaks daamiks on Maria Mena, kelle üks kodustest keeltest on (ameerika) inglise keel ning kes on kunagi ka David Letterman’i show’s laulnd. Tema Lullaby’d pean kõikidest minu poolt kuuld sellenimelistest lauludest esimest-teist kohta jagavaks (koos Louis Armstrong’iga).

Minu hää sõber ja muusikatundja Olev Ulp aga hindab eriti kõrgelt Norra grupi Madrugada laule. Võib olla on ka eesti kuulaja mõnda nende lugu kuulnd – näituseks lugu The Kids Are on High Street. Kahjuks suri grupi kitarrimängija Robert Burås 2007. aastal ning kuigi laulja Sivert Høyem ja bassimängija Frode Jacobsen tegid tollal pooleli olnd albumi valmis, lõpetas nende grupp tegevuse 2008. aastal pääle grupi hüvastijätutuuri. Kindlasti teevad Høyem ja Jacobsen muusikat edasi, aga kas see just selliselt kõlab nagu nende muusika Madrugada päevil, pole sugugi kindel.

Tõsisema muusika juurde. Oslo on huvitav linn sellepoolest, et siinse Ooperiteatri kohta on ikka midagi öelda. Vana Ooperiteater, mis asus Youngstorget’il, paistis muusikast eemale jäävate asjade poolest sellega, et ooperisse läksid kui kalaturule. Sissepääs ooperisse oli maja esimesel korrusel olevast koridorist/käigust, kusjuures sissepääsu kõrval oli kalapood koos avaletiga koridoris, mistõttu ooperisse  polnd võimalik minna (kui just gaasimaski ei kasutand) ilma spetsiifiliste lõhnaelamusteta. Ei oskagi öelda, kas see oli hää või halb. Kellele letil leband toore kala lõhn ei meeldi, sellele oli see kindlasti halb elamus. Teistele võis see aga olla selleks eripäraks, millega mingi asi pikaks ajaks meelde jääb. Norra kui (kahjuks) endise suure kalandusriigi (kui jätta ka praegu edasi tegutsevad kalakasvandused välja) jaoks päris huvitav kombinatsioon – ooper ja kalapood.

Nüüdseks on Ooperiteater kolind uude majja. Kahjuks on ka selle kohta midagi öelda sellist, mis tegelikult ei peaks mitte kuidagi Ooperiteatriga seonduma. Uus Ooperiteater ehitati Oslo fjordi soppi ühe väikese lahe kaldale kesklinna lähedal, samas aga sisulisest kesklinnast eemal. Kui vaadata mere poolt, siis on uus Ooperiteater just selles sopis, mis on kõige kõrvalisem ning kuhu juhuslik paadisõitja nii kergelt ei satu. Kui olla paadiga Ooperiteatri külje all, siis ühele poole jääb ühe Taani ja Norra vahet käiva laevafirma kai. Teisele poole jäävad kõrged tornid, ma arvan, et sääl hoitakse tsementi. Maa poolt on Ooperiteater muust kesklinnast (õigemini Keskraudteejaamast) eraldet E18 maanteega, mistõttu inimesed, kes tahavad Ooperiteatrisse minna, peavad mööda ajutisi (?) raudtreppe ronima üle maantee viivale jalakäijate sillale, mis isenesest pole ei esteetiliselt ega ka füüsiliselt kuigi nauditav tegevus. Autoga tulles pole aga võimalik autot mujal parkida kui Keskraudteejaama parklas, mille järgselt samuti jalakäijate sillale tuleb ronida.

Juba ehitamise ajal tekkis diskussioon Ooperiteatri kattematerjali üle. Vaatamata erapooletute ehitusekspertide tungivale soovitusele ei kaet Ooperiteater mitte kohaliku graniidiga, mis on kohalikule ilmastikule hästi vastu pidav, vaid Itaaliast tood valge marmoriga. Kuigi eksperdid hoiatasid, et senine kogemus nii Norrast kui ka mujalt Põhjamaadest on näidand, et aja jooksul sellise marmori päälispind mureneb ning muutub koledaks, teatas projektijuht, et see on kõik jama ning et see marmor saab hästi ning kaunilt vastu pidama.

Teiseks eripäraks ehitamise juures oli see, et vundamendi valamisel ei kasutet merevett taluvat raudbetooni. Sellega hoiti kindlasti oma paarkümmend tuhat krooni kokku. Veel ehitamise ajal teht filmis võis näha, kuidas selline betoon juba murenes ning armeering roostetas. Kuigi eksperdid hoiatasid, et mereveega kontaktis olev raudbetoon peab olema sellise spetsifikatsiooniga, mis on mõeld merevett taluma, teatas projektijuht, et temal olemas olevate andmete järgi pole mingit alust arvata, et kasutatav betoon oleks halb ning jättis raudbetooni spetsifikatsiooni muutmata.

Sellest johtuvalt oli mul plaanis minna uude Ooperiteatrisse koheselt pääle avamist, et siis, kui see Ooperiteater hakkab vundamendi murenemise tõttu vajuma ning on vaja kogu Ooperiteater maha lõhkuda (raske vahetada vundamenti nii, et päälisehitus jääb puutumata), siis saaksin mina öelda, et olin käind sellises ehitustehnilises kurioosumis oma jalaga ning näind seda (ajutist) Ooperiteatrit oma enda silmaga. Kahjuks ei saand ma aga oma plaane ellu viia, kuna uus Ooperiteater ehitati selliselt, et minusugune küllalt pikkade jalgadega inimene ei saa sääl üle paari minuti istuda. Nimelt selgus vahetult enne avamist, et üksteise taga olevate toolide vahe on vaid 62 cm ning minu kodus teht kats istuda ühel toolil, mille ees on 62 cm kaugusel asuv teine tool, näitas, et see on minusugusele füüsiliselt täiesti võimatu. Eriti kui pidada silmas, et Ooperiteatris istuvad kahel pool ka teised külastajad, mistõttu pole võimalik oma jalgu ka viltu kuidagi paigutada.

Ooperiteatri esindaja tuli selle teate järgselt koheselt välja õiendusega, mille järgi olevat 62 cm pikkust vahemaad toolide vahel kirjeldava reportaazhi puhul tegemist ilmselge laimuga. Järgmisel päeval näidati siis uudistes, kus reporter ning kõrgelt austet Ooperiteatri esindaja käisid Ooperiteatris tooliridade vahel ja mõõtsid toolide kaugusi eesmise rea toolidest. Mõõtmistulemuseks oli 61,5 cm, mille pääle Ooperiteatri esindaja ütli, et ta võtab oma sõnad tagasi (”jeg legger meg helt flat!”) ning teatas, et kahjuks pidi Ooperiteatri ehitamisel tehtama kompromisse, millest üheks oligi küllalt väike jalgade ruum külastajatele. Lehekommentaaride kohaselt olla maailma saja kümnest odavlennufirma lennukitest vaid seitsmel firmal lennukites 62 cm suurune vahe, teistel aga suurem. Sellele, kes ei viitsind seda katsu ise mõõdulindiga ette võtta, peaks see viimane näide vist asja puust ette selgeks tegema.

Seega kompromissid. Kompromiss selles, et sääl saavad käia vaid keskmisest madalamat kasvu inimesed – seega siis naised ja lapsed ning sedagi mitte kõik. Kompromissina ei taheta uude Ooperiteatrisse mehi – vähemalt selliseid, kes pole massohistlike harrastuste poolehoidjad. Kompromiss, kus merevees olev raudbetoon ei talu merevett. Kompromiss, kus Ooperiteater asub sellises kohas, kus teda pole lihtsalt näha. Kompromiss, kus Ooperiteater on kaet itaalia marmoriga, mis ei saa väga kaua vastu pidada, kui meenutada teisi sama materjali kasutand ehitusprojekte nii kaugel põhjas.

Ma olen mõelnd, et kui projektijuht, kes võttis kõik sellised otsused vastu, oleks oma ja oma laste rahakotiga vastutand Ooperiteatri eest, et kas ta siis oleks üritand kokku hoida betooni päält ja last paigaldada välisseinale marmorplaadid, mis maksid mitusada miljonit ning mis suure tõenäosusega tuleb kunagi välja vahetada. Tõenäoliselt mitte. Ja kui kümne aasta pärast on lugeda lehest, et oleks ta ehitamise ajal seda teand, siis…, siis ei paneks see mind ei imestama ega ka mitte õlgu kehitama.

Ka Ooperiteatri avamine ei möödund ”huvitavate” asjaoludeta. Nimelt teatati, et kõik läheb nii kenaste, et Ooperiteater avatakse umbes pool aastat plaanitust varem ning kuulutati välja piletite müük etendustele. Kahjuks unustasid asjakohased untsantsakad teavitamata oma stahhaanovlikest plaanidest teatritehnikat valmistava firma esindajaid, mistõttu Ooperiteatri avamine ennetähtaegselt jäi ära, kuna lavatehnika polnd paigas ning pääle paigaldamist tuli aega kulutada ka tehnilise personali väljaõppele.

Vahetult enne avamist avastati, et imeilus valge itaalia marmor oli sisepõrandal läind kollaseks, mistõttu irvhambad ristisid veel avamata Ooperiteatri Norra kõige kallimaks pissuaariks. Tehti kõikvõimalikke teste, kuid ei suudet kindlaks teha marmori värvi muutumise põhjusi. Mind aga ei pand sisepõranda kollaseks värvumine vähemalt teoreetiliselt mitte sugugi imestama. Meie pere Førde-perioodi sattus sisse ka episood, kus drenaazhi puudulikkuse ja lisaks ühe toru lekkimise tõttu saime teada, et betoon on kui kuivatuspaber, mis imab endasse suurel kogusel vett ka vähimagi drenaazhi puudulikkuse juures. Kuna Ooperiteatri vundament omas kokkupuudet ka mereveega, siis võis merevett mittetaluv betoon hakata mingil hetkel tööle kuivatuspaberina, mis siis üritas kogu Oslo fjordi kuivaks imada.

Ma ei tea, mis vahenditega nad seda põrandat kuivatasid, aga avamiseks olid suuremad kollased kohad likvideerit. Pääle avamist on ka Mari käind Ooperiteatris paar korda ning ta leidis sääl üles ka mõned istekohad, kus jalgadele on päris palju ruumi, aga minu silmis on selle Ooperiteatri maine nüüdseks nii madal, et mul pole mingit lusti sinna minna. Kompromissid seega ka meie pere poolt. Mari käib ja mina istun kodus.

Selle päätüki lõpetuseks veel mõni sõna spordist. Kuna Nõukogude Armees ajateenistuses veedet kaks aastat on mind terveks ravind vähimastki spordihuvist, siis pole ma Norra spordiga mitte kuigivõrd kursis, vaid aeg-ajalt loen ajalehtedest spordivõistluste tulemuste statistikat, ning seda ka vaid selleks, et aru saada, mis on minu kolleegide jutu tagamaadeks.

Kõige tähtsamaks spordialaks Norras on jalgpall ning seda sõltumata sellest, millised on Norra jalgpalli edusammud. Jalgpall on tunduvalt tähtsam kui kõik talispordialad kokku, seda vaatamata ka sellele, kuivõrd palju paremad on Norra sportlaste tulemused talispordi aladel.

Jalgpalli tulemused rahvuskoondise tasandil võib jagada kolme ajajärku. Esimene enne Drillo’t, teine Drillo ajal ning kolmas pääle Drillo’t (inkludeerides ka tema lühiajalist come back’i 2009. aastal). Drillo’ks kutsutakse Norra jalgpallitreenerit Egil Olsen’i, keda hakati nii kutsuma tema triblinguoskuste tõttu sel ajal kui ta veel ise mängis Vålerenga meeskonnas. Drillo on Norra formaalselt kõige kõrgema treeneriharidusega jalgpallitreener. Samuti on tema juhit Norra rahvuskoondis kõigi aegade kõige edukam Norra jalgpallikoondis. Mingil hetkel oli Norra koondis mitteametlikus koondiste edetabelis vist kogunisti teisel kohal.

Enne Drillo aega ei olnd Norra rahvuskoondisel ette näidata mitte midagi erilist. Drillo ajal jõudis Norra kaks korda MM lõppturniirile, 1998. aastal jõuti kogunisti kaheksandikfinaali, kusjuures alagrupimängudes võideti Brasiiliat 2-1.

Norra koondis muutus Drillo juhtimisel  väga efektiivseks mängumasinaks, kus raudsele kaitsele lisati pikkade diagonaalpassidega konterrünnakud. Tulemuseks oli see, et Norra koondist polnd tol ajal praktiliselt võimalik võita kodumängudes, kus ka viik oli küllalt harv, võõrsil ei suut vastased samuti enamasti viigist enamat saavutada. Nii efektiivne mängustiil hakkas teisi koondisi tugevalt ärritama, mistõttu üha rohkem hakati Norra koondise mängustiili naeruvääristama väites selle olevat fantaasiavaese ning ebahuvitava. Samas aga tunnistati, et selline stiil oli väga resultatiivne.

Kui Drillo’l sai koondise juhtimisest kõrini ja ta pani ameti maha (olles selle välja kuulutand juba enne 1998. aasta MM-i finaalturniiri), siis tema järeltulija Semb lasi end liiga palju mõjutada sellest, mida rääkisid Norra koondise mängust teised (loe: vastased) ning üritas tõestada kogu ilmale, et ka Norra koondis on võimeline mängima ilusat, vaatemängulist ja tulemuslikku jalgpalli. Tulemuseks oli see, et resultatiivsus käis kõvasti alla, kuna selgus, et vaatemänguliseks jalgpalliks polnd Norra koondises piisavalt mängijaid, kes oma triblinguoskustelt oleks teiste maade parimate mängijatega samal tasemel olnd. Sisuliselt oli pääle Drillo lahkumist Norra koondises vaid üks mees - Mykland - võimeline palliga paarist vastasest mööduma ning seejärel palli ära söötma oma võistkonnakaaslasele. Kuna aga Mykland armastas pääle mänge käia ööklubides ning ka õlut juua, siis iga kord sellise tegevusega ajakirjanikele vahele jäänd meest tüütas meediakära niivõrd ära, et ta lahkus koondisest. Ning koondises polndki enam ühtegi meest, kes oleks palliga osand teha midagi muud kui vaid pikkade söötude teele saatmist.

Juhtusin kord televiisoris kanaleid klikkides nägema ühe Ullevål’i staadionil toimuva valikmängu lõpposa. Kuna lehtedest oli lugeda, et sellest mängust (kui ma ei eksi, siis Hispaaniaga) sõltus Norra koondise edasipääs mingile finaalturniirile, siis jäin vaatama mängu viimast veerandit. Mäng toimus hilissügisel miinuskraadidega. Vastasvõistkonna mängijail olid seljas pikad dressid, mõnedel pääs ka spordimütsid. Aga Norra koondis koosnes viikingitest, kellele selline väike miinuskraad loomulikult ei teind miskit, mistõttu nad mängisid kõik paljaste säärtega ning ainult õhukeses koondise särgis muidu paljastel ülakehadel. Norra koondis pidi edasi pääsemiseks võitma ja norra meeste tahe oli loomulikult suur. Ainuke häda oli selles, et poolalasti pikemat aega miinuskraadidega platsil viibides olid nende lihased külmad, nii et iga kord kui oli vaja joosta, siis jooksid soojades riietes (soojade lihastega) hispaania mehed nende eest lihtsalt ära.

Kuna Norra koondise juures ei olnd ilmselgelt ühtegi meest, kes oleks osand öelda viikingitele, et tühja sest mehisest väljanägemisest, mäng on tähtis ning pange soojad riided selga, et suudaksite vähemalt sama kiiresti joosta kui vastased, siis olidki platsil külmund mehed, kes ka parima tahtmise juures ei saand ei looduse ega ka inimfüsioloogia vastu. Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.

Minule isikliselt tundub, et Norra koondis oleks pidand mängima edasi samas stiilis nagu Drillo ajal, võib-olla tõesti fantaasiavaest, aga samas efektiivset tulemuslikku jalgpalli. Kui hakati üritama mängida sellist jalgpalli nagu „kõik teised“, siis selgus kahjuks, et ei olnd norralaste hulgas selliseid virtuoose, keda võib sadade kaupa leida näituseks Brasiiliast.

Aga see kõik ei takista jalgpallil olemast Norra tähtsaimaks ja meeli enim ülal hoidvaks spordialaks.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.