Norra ausalt ja avameelselt 15. Kuna ja kuhu

Kuna ja kuhu

 

Kui tahate teada, kuna on kõige õigem aeg Norra sõita, siis sellel küsimusel on kolm erinevat vastust, mis sõltuvad sellest, mida te tahate näha. Kui soovite ringi sõita Norras ning näha nii palju ilusat loodust kui võimalik, siis tulge siia 15. mai ja 15. juuni vahel. Kui olete Norras 17. mail, siis saate näha ka Norra rahvuspäeva tähistamist – elamus, mis jääb teile kindlasti meelde. Selles ajavahemikus tulles näete nii mägesid kui ka fjorde juba rohelisel ajal kui loodust kaunistavad ka paljud lilled ja õites puud. Mida varem te tulete, seda lõunapoolt peate algama, kuna kevad saabub aeglasemalt põhjapoolsematesse piirkondadesse. Juuni lõpust pääle aga suureneb turistide arv hüppeliselt, mistõttu liikumine ilusates piirkondades on füüsiliselt aeglasem, samuti on ööbimiskohtade hinnad kõrgemad.

Kui rääkida, kuhu tuleks sõita selleks, et nautida Norra loodust kõige rohkem, siis ei oskagi siin ühest nõu anda, kuna loodus on igal pool ilus. Võib-olla ehk soovitaks kolme vaatamisväärsust.

Esiteks sõit üle Sognefjell’i, kus tee viib mööda Norra kõige kõrgematest mägedest. Tee ühendab Sogndal’i ja Lom’i. Kui soovite ilusamaid vaateid, siis sõitke Lom’ist Sogndal’i, kui soovite, et sõita oleks kergem, siis vastupidises suunas, kusjuures ka selles suunas saab nautida seljapoole jäävaid vaateid, kuna tee mäkke on käänuline. Sogndal’ist Lom’i sõites on võimalik jätkata teed Geiranger’isse, mis on minu teiseks soovituseks. Geiranger’isse sõit peaks sisaldama ka sõitu mööda Trollstigen’it, mille puhul tuleb aga arvestada, et see tehakse liikluseks lahti alles mai lõpus või isegi juuni alguses.

Kolmandaks soovituseks oleks Preikestolen, mis asub Stavanger’i lähedal Norra edelarannikul. Preikestolen’il pole ma isikliselt veel käind, aga pildid ja filmid sellest Lysefjord’i servas kõrguvast mägiplatoost on nii mõjuvad, et plaanin sinna kunagi kindlasti minna.

Kui nendesse kohtadesse ei satu, siis võite ilusaid vaateid saada ükskõik millist fjordi pidi sõites, samuti üle mägede sõites teid mööda, mis on kaardil piisavalt käänulised.

Kui tahate tulla suusatama, siis soovitan märtsikuud, aga kindlasti enne Palmipühapäeva, kuna Lihavõtete ajal on kõik Norra mäed kohalikku rahvast pilgeni täis koos kõige sellest tulenevaga – hinnad kõrged jne.

Märtsis on lumi maas, aga samas on ilmad mägedes päeva ajal nii soojad, et sääl on mõnus suusatada. Kui mägedesse suusatama minna näituseks detsembris ja jaanuaris, siis on oodata parajaid külmakraade ning külma tuult samuti lühikesi päevi, seega pole ilmastik just kõige mõnusam lastega peredele.

Kolmandaks võimaluseks tulla Norra ilusa loodusega tutvuma, on septembri teine pool, aga tingimata enne nädal 40-t, kuna siis on jälle lastel koolivaheaeg ning kõik kohad rahvast täis. Muidu on septembris tihtipääle ilusad sügisilmad ning võimalus on suur, et kuivade ja päikeseliste päevade korral saab reis olema meeldiv ja kena.

Üksikutest vaatamisväärsustest rääkides mainiksin ära eelkõige neid, mis asuvad Oslo’s või selle ümbruses. Ka mujal Norras on kohti, mida tihtipääle soovitatakse, aga neist pole midagi erilist öelda. Näituseks Bergen’i kohta võin vaid kommentaariks öelda, et kõikides turismiteatmikes üleskiidet Kalaturg pole mulle isikliselt mitte ühtegi soodsat elamust senini jätt. Nende kolme kuu jooksul 1998. aasta kevadel kui hospiteerisin Haukeland’i Ülikoolikliinikus, käisin mõned korrad ka Kalaturul ning minu negatiivse kogemuse rekordiks oli see, kui ühel  esmaspäevasel hommikul Førde bussilt maha astudes tüssati mind kahe ostu tegemisel kolm korda. Kaasa aitas loomulikult see, et olin bussis magand ning mõtlemine vahetult pääle ärkamist polnd veel Bergen’isse pärale jõund, aga see ei muuda asja – üks viisakas koht ei tegele kundede tüssamisega.

Kui nüüd Oslo juurde minna, siis enne linna sisse sõitmist jääb pääle Göteborg’ist ja Stockholm’ist tulevate teede ühinemist vasemale poole teed Tusenfryd’i nimeline lõbustuspark kõikvõimalike karusellide jms. atraktsioonidega. Kui teile meeldib selline lõbustusviis, siis on Tusenfryd õigeks kohaks teile ja teie lastele. Kui teile endale ei paku sõitmine karussellidel eriliselt midagi ning te olete ametis vaid oma laste autojuhina ning pankurina, siis läheb teile endale see lõbu suhteliselt palju maksma. Sissepääsupilet maksab mitusada krooni ning selle pileti lunastamise järel pääsete lõbustusparki, kus atraktsioonide eest enam juurde maksma ei pea. Kui te aga istute lõbustuspargis oma lapsi oodates pingil, siis on see raha lihtsalt pingil istumise eest palju. Aga lõbutsemise eest paras. Võrdluseks võin öelda, et Stockholm’i lõbustuspargis Gröna Lund’is on sissepääs umbes SEK 50.- ning sees tuleb atraktsioonide eest eraldi maksta. Kui võtate päevapileti, mis annab juurdepääsu kõigile atraktsioonidele, siis tuleb koguhinnaks sama palju kui Tusenfryd’is, aga pargipingil istumine on tunduvalt odavam kui Tusenfryd’is.

Lõbustuspark on ka Göteborg’is – Liseberg’i nimeline , aga sinna meie pere ei lähe ning ma ei soovita ka teistel sinna minna. Säälses lõbustuspargis ei oska nad nimelt kundedega ringi käia. Mõni aasta tagasi oli artikkel sellest, kuidas ühte norra perekonda sääl koheldi. Kui ma ei eksi, siis umbes 10 aastane perepoeg seisis järjekorras ühele atraktsioonile ning pillas midagi maha. Kui ta selle maast oli üles korjand ning tahtis oma senisele kohale järjekorras tagasi minna, siis tõmbas security mees ta järjekorrast välja. Kui poisi isa tuli küsima, mis õigusega üks pargivalvur niimoodi lapsega ümber käib, siis murti isa kõhuli maha, käed selja taha ning isale ja pojale kutsuti politsei. Kui te ei taha, et teiega sellised asjad võiksid juhtuda, siis võtke arvesse eelpool kirjeldet juhtumit ning tehke järeldused ise.

Oslo’s on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Vigeland’i park, kus on Vigeland’i nimelise skulptori teosed. Skulptuurid on erinevates gruppides ning kujutavad inimest, tema arengut elu jooksul ning tema erinevaid tundeid ja reaktsioone elus. Park on väga kena koht jalutamiseks. Pargi külastamine on tasuta.

Rahvusgalerii (Nasjonalgaleri) on koht, kus saab tutvuda Norra kunstnike maalidega, asub päätänavalt Karl Johan’ilt umbes 50 meetrit eemal. Sääl saab tutvuda ka Norra kõige kuulsama kunstniku Edvard Munch’i üksikute teostega. Munch’i huvilised saavad ka külastada Munch’i muuseumi Kampen’is, aga selles muuseumis ma ise enam ei käi. Põhjusi on mitmeid, aga päämiseks on see, et pääle muuseumi ümber ehitamist tsitadelliks (pääle palju kõmu tekitand maalide röövimist muuseumist päise päeva ajal) on probleemiks mitte ainult sinna sisse saamine koos kõikvõimalike inimväärikust alandavate protseduuridega ning valvurite suhtumisega külastajaisse kui kaabakatesse, vaid minu jaoks on külastussoovi puudumise põhjuseks ka Munch’i teoste valik näitussaalis. Ma isikliselt ei jaga ei kunstist ega ka Munch’ist mitte kui midagi, aga ma tean seda, kas mulle mingid pildid meeldivad või mitte.

Külastasin Munch’i muuseumi esimest korda 1990. aasta suvel kui mind ja minu rootsi keele õpilasi kutsuti Põhjamaade ühingu (Foreningen Norden) poolt nädalaks ajaks ühele noorte kokkutulekule Norras. Meile koostet programm oli väga huvitav ja sisutihe (aitäh Foreningen Norden!) ning muu hulgas külastasime ka Munch’i muuseumi. Mäletan seda külaskäiku väga eredalt. Oli ilus suvepäev ning pääle näitusesaali sisenemist lummasid seintel rippund Munch’i teosed mind täielikult. Asjale aitas kaasa ka eriline valgus, mis kombineerus nii harilikest kui ka katuseakendest saali langend päikesevalgusest. Paraku ei saand ma enam edasi sissepääsust umbes 10 meetri kaugusel rippuvast pildist, mille nimi oli, kui ma nüüd ei eksi  - Tre piker i blå klenninger (Kolm tüdrukut sinistes kleitides). Jäingi sinna pildi ette istuma ja vaatama. Pääle poole tunni möödumist tõusin püsti ja tegin kiire tiiru ka teistele näitusel olnd piltidele, aga seejärgselt veetsin lahkumiseni jäänd aja taas eelpool mainit pilti vaadates. Kui muuseumisse oli sisenend üks kunstihuviline, kes pidas oma lemmikuteks prantsuse impressionistide pilte, siis muuseumist lahkus juba veendund Munch’i austaja.

Kui me Bygdøy’le kolisime, siis kartsin uuesti külastada Munch’i muuseumi, kuna arvasin, et esimesel külastamisel tekkind lummus võib kaduda ning ma hakkan kahjatsema, et olin  ise ära rikkund hinges magusalt kipitava mälestuse. Võtsin siiski kord südame rindu ning läksin meil külas olnd sugulastega muuseumi kaasa. Eelpool mainit pilti seinal ei rippund ning minu järelpärimisele vastati, et muuseumi fondides on nii suur kogus pilte, et pilte alterneeritakse aeg-ajalt selleks, et anda inimestele võimalus erinevaid teoseid näha. Näitusel ringi vaadates avastasin oma suureks rõõmuks, et Munch’i pildid lummasid mind endiselt. Nagu ma juba ütli, ei jaga ma midagi ei kunstist ega ka Edvard Munch’i maalidest, aga omaenda jaoks olen ma tema maalid (litograafia vastu mul paraku huvi pole – ei Munch’i, ega ka kellegi teise litograafia vastu – no pole lihtsalt tundeid) jagand kahte lehte. Ühte kuuluvad need maalid, mis mulle meeldivad ning nendeks on eranditult tema rõõmsad pildid – tõenäoliselt maalit tema poolt neil päevil või aegadel, kui ta tuju ja tervis olid hääd. Ning teise need, mis minu arvates olid maalit halva tuju ja tervisega. Siia kuuluvad tema kõige kuulsamad maalid Skrik (Karje) – ükskõik millises versioonis, ning Madonna. Erinevalt kogu ülejäänd maailmast ei ole mul nende piltide vastu mitte mingeid tundeid. Ma vaatan tema pilte selleks, et oma meeleolu tõsta. Kui ma peaksin tahtma oma tuju rikkuda, siis pole mul selleks vaja sõita näitusele tema depressiivseid pilte vaatama.

Pääle nende kahe kõige kuulsama Munch’i pildi röövimist muuseumist oli muuseum pikemat aega ümberehitusteks sulet. Kui lõpuks muuseum uuesti avati, siis selgus, et muuseum tekitab minus vaid halba tuju, kuna lisaks kundevaenulikule sisenemiskorrale muuseumi ootasid näitustesaali seintel vaid depressiivsed maalid. Kui küsisin, miks ühtegi rõõmsat pilti seintel ei ripu, siis vastati, et osa näitusest on New York’is välja pand ning tulgu ma kuu aja pärast tagasi. Kahe kuu pärast rippusid näitusel endiselt vaid depressiivsed pildid ning sellest minu jaoks piisas. Selleks, et oma tuju rikkuda, ei pea ma oma aega ja raha kulutama. Ja kui aus olla, siis ma eelistan elada nii, et üldse poleks vaja oma tuju rikkuda. Lisaks on endiste avarate ja päikeseliste näitusesaalide asemel muuseumi tekitet tõeline labürint, kus valvurid võivad kindlasti hoida kitsaid passaazhe risttule all nii, et ka kahest diviisist ei piisa kogu näituse vallutamiseks. Aga see vist ongi ühe kunstinäituse eesmärk omaette?

Aga kui austet lugejaile meeldivad Edvard Munch’i depressiivsed pildid, siis on see ju väga paslik lahendus – minna näitusele, lasta oma väärikust alandada muuseumisse sisenemisel ning asja kroonina vaadata pilte, kust kunstniku hingeahastus vastu karjub – ehk jääb endalegi osake hinge püsima. Kellele marjad, kellele korv.

Raekoda (Rådhuset) on koht, kus toimuvad Nobel’i rahupreemia tseremooniad ning mille seintel olev kunst on kõige lähemal sellele, mida kunagi NSVL-s sotsrealismiks kutsuti. Mis stiili hulka Oslo Raekoja teoseid Norras liigitatakse, ei oska ma ilma teatmeteostest järgi vaatamata öelda, aga  teatmeteoseid võite te ka ise uurida.

Ka meie väikeses külas on mitmeid huvitavaid muuseume. Kui te peaksite sõitma kas siis bussi, auto või paadiga Bygdøynes’il asuvate muuseumide juurde, siis siin on üks minu tungiv soovitus. Alustage sellest, et küsite Meresõidumuuseumist (Sjøfartsmuseum) järgi, mis kell näidatakse filmi Norra fjordidest. Viiele ekraanile projitseeritav film kestab umbes kakskümmend minutit ning selle vaatamine on elamus omaette. Kuna filmi näidatakse vaid kord tunnis, siis on võimalik teiste muuseumide (Fram muuseum – polaarretkede muuseum ning Kon-tiki muuseum Thor Heyerdal’i rännakutest/seilamistest) külastamist sobitada selle filmi vaatamise järgi, nii et ei peaks asjatult ootama või siis kogunisti filmi vaatamisest loobuma. Kui olete filmi ära vaadand, siis pakub ka muu Meresõidumuuseumi ekspositsioon nii mõndagi põnevat, eeldusel muidugi, et te selliste väljapanekute vastu huvi tunnete.

Fram muuseum koosneb suuresti Fram nimelisest polaartalvituseks/jääs triivimiseks ehitet laevast, kus saate siis ise ringi käia/ronida. Kon-tiki muuseumis saate aga tutvuda juba troopiliste rännakutega.

Üheks enam külastatavamaks muuseumiks meie külas on Vikingi laevade muuseum (Vikingskipene), kus saate näha, millised olid paadid, millega omal ajal üle merede ja ookeani purjetati. Selle muuseumi üle käivad praegu suured vaidlused, kuna muuseum on ise ühe teise muuseumi osa ning keegi poliitikutest on otsustand, et muuseum koos laevadega tuleb meie külast ära viia - kui ma ei eksi, siis uue Ooperiteatri juurde rajatavasse kesklinna tagahoovi. Üleviimine üleviimiseks, aga probleem on selles, et viikingipaadid on õige pikad ning nende transport saab olema väga keeruline ja kulukas. Hetkel on otsustajaid taas taband kõhklused. Kuidas asi lõpuks jääb, seda näitab tulevik.

Lisaks on meie küla keskel ka Folkemuseet, mida võiks tinglikult Etnograafiamuuseumiks tõlkida. Sinna on kokku veet kõikvõimalikke vanu maju erinevatest Norra osadest, kaasa arvat ka üks puukirik.

Kõige värskemaks muuseumiks on meie külas Holocaust’i muuseum, mis avati selles grandioosselt suures villas, mis ehitati ligi sada aastat tagasi ühe reederi poolt ning kus Teise Ilmasõja ajal resideerus kurikuulus Vidkun Quisling. Kui veel lisada Oscarshallen, siis ongi kõik meie väikese küla muuseumid üles loet.

Holmenkollen’il peetakse suusavõistlusi, sääl on ka suusamuuseum, mille minu asjatundjast isa tunnistas igati korralikuks ja huvitavaks muuseumiks. Ainuke asjaolu, mille puudumise üle ta kahjatsust tundis oli see, et muuseumis ei olnd eraldi tuba/väljapanekut suusamääretest läbi aegade.

Akershus’i kindlus Oslo Raekoja lähedal on samuti üks huvitav külastuspaik, mis mõneti meenutab Kuressaare lossi.

Päätüki lõpetuseks tahan veel kõigile kalastussõpradele meelde tuletada seda ammutunt tõde, et kalapüük Norras on eriline elamus. Mida kaugemal põhjas te peaksite kalaõnne proovima, seda suurema tõenäosusega saate te suuri kalu. Kalastajate Mekkaks on loomulikult Lofoten. Märgin veel ära, et kalapüük merest on kõigile tasuta, tuleb vaid hoiduda merre suubuvate jõgede suudmetest vähemalt 100 meetri kaugusele. Mageveekogudes kalastamise eest tuleb tasuda veekogude omanikule – kuidas ja kui palju tuleb maksta, võite järgi uurida bensiinijaamadest või siis turismiinfopunktidest.

Ükskõik, kas te oma Norra reisil järgite minu arvamusi ja soovitusi või mitte – igal juhul on teil oodata ühte ilusat ja põnevat reisi.


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.