Norra - ausalt ja avameelselt 4. Poliitika ja poliitikud või vastupidi

 

Poliitika ja poliitikud või vastupidi

 

Ükskõik, kuidas ka ei sooviks, ei saa poliitikast ja poliitikuist kuidagi ei üle ega ümber. Päätükk poliitikast ja poliitikutest on kurb ja väsitav, seda nii kirjutades kui ka pärast lugedes.

Kui eesti lugeja peaks juhtuma arvama, et ainult Eesti Vabariigis on poliitikud rahvast võõrdund ning elavad oma imaginaarses ilmas mõjutades samas oma otsustega reaalses ilmas elavate inimeste elu, siis pean kohe teatama, et mul ei ole õnnestund veel avastada sellist riiki, kus poliitikud elavad inimeste hääks jättes isiklised huvid tahaplaanile. Erandiks pole ei Norra Kuningriik ega ka Rootsi Kuningriik.

Nii Norrat kui ka Rootsit peetakse kogu ilmas stabiilse poliitilise süsteemiga arenend ja rikasteks sotsiaaldemokraatlikeks riikideks. See on kindlasti tõsi, kusjuures ei tohi ära unustada, et kõik on suhteline ning sõltub vaatajast.

Möödund sajandi 90. aastate alguses ilmus Rootsi ajakirjanduses artikkel Albaaniast. Reporter oli muu hulgas ühelt meditsiiniõelt küsind, mida see teab Rootsist. Vastuseks oli, et Rootsi on rikas riik. Kui reporter palus täpsustada, mida küsitletu selle all mõistab, siis vastuseks saadi, et Rootsi on rikas, kuna rootslastel on piisavalt süüa ning nad saavad iga päev riideid vahetada.

Kui hakata järgi mõtlema selle üle, kuidas elavad väga paljud inimesed Aasias, Aafrikas ja ka Lõuna-Ameerikas, siis peaks meil olema hää meel, et elu Eestis (Skandinaaviamaadest rääkimata) on selline nagu ta on. Inimesena, kes veedab vaid oma puhkusi Eestis, on mul kõrvaltvaatajana, kuid siiski asjast sügavalt huvitet isikuna kerge näha, kuidas toimuvad muutused Eestis, kuidas on elu Eestis edasi arenend pääle taasiseseisvumist. Ja ma ütlen siin kohe ära, et minu meelest on elu Eestis arenend nii kiiresti tänu inimeste töökusele ning mitte niivõrd tänu poliitikute tegutsemisele, kuivõrd vaatamata sellele tegutsemisele. Kuivõrd võõrandund on Eesti poliitikud rahvast ja reaalsest elust, oskavad hinnata tõenäoliselt kõik korralikud inimesed Eestis (loe: mittepoliitikud).

Milline on siis poliitiline elu Norras? Esitan siin oma nägemuse tuues näiteid ja paralleele nii Eestist kui ka Rootsist.

Olen oma elus kolm korda käind vabadel valimistel, seda esimestel aastatel pääle EV taasiseisvumist. Esimestel presidendivalimistel oli rahval esimeses voorus võimalus valida endale president, mina andsin oma hääle Lennart Merile. Kahel esimesel Riigikogu valimisel pääle taasiseseisvumist andsin oma hääle Lauri Vahtrele. Rohkem pole ma valimas käind ei Eestis ega nüüd ka Norras. Olen EV kodanik ning see annab mulle Norras elades väga suure eelise. Esiteks ei käi ma valimas Eestis ja kui keegi peaks küsima miks, siis saan vastata, et kuna ma ei ela Eestis, siis ei pea ma seda sobivaks, et väljaspool Eestit elades sekkuksin oma häälega EV poliitilisse ellu ning otsustaksin sellega, kes peaksid teenima neid inimesi, kes Eestis elavad. Teiseks ei käi ma valimas Norras, kuigi mul oleks ka mittekodanikust residendina õigus käia valimas kohalikel valimistel. Kui küsitakse miks, siis saan vastata, et kuna ma ei ole Norra kodanik, siis ma ei pea sobivaks sekkuda oma häälega siinsesse kohalikku poliitikaellu ning  et ma leian, et norralased peavad ise otsustama, kes neid teenima peavad.

Tulemuseks on see, et ma ei pea vaevama end dilemmaga, millisele halvale variandile oma häält anda. Kuna ma olen oma olemuselt idealist, siis ei taha ma kohe kuidagi anda oma häält ühele halvale poliitikule või poliitilisele parteile. Kuna üdinisti häid poliitikuid või parteisid ei ole mul õnnestund veel näha, siis oleks valik vaid suurema ja väiksema halva vahel, mille tulemuseks oleks, et juba mõne päeva, nädala või kuu pärast peaksin oma valikut kahjatsema ja oma mandaadi andmist häbenema (pole veel kohand ühtegi poliitilist parteid, mis kas siis võimul või ka opositsioonis olles ei saaks iga paari kuu tagant hakkama mõne inetuse, alatuse või rumalusega). Sellisele parteile hääle andmine teades juba ette, et säält midagi ausat ja korralikku oodata ei ole, teeks minust kaassüüdlase igale nende väärteole.

Pääle taasiseisvumist Eestis valimas käies tundus, et andsin oma hääle aatelisele erakonnale, kes võis ellu viia rahvale vajalikku ja kasulikku poliitikat. Kahjuks selgus, et EV pole erand ning et ka Eestis kehtivad samad sääduspärasused nagu teisteski riikides – võim laostab võimu juures olijaid. Pääle seda kui Isamaaliit asus kompromisse tegema südametunnistuse arvelt ainult selle nimel, et võimul püsida, olid minu jaoks valikud otsa saand. Otsust jääda oma põhimõtete juurde ning nende nimel ka mõnikord võimust loobuda on poliitikuil raske teha, aga siiski on see hädavajalik selleks, et valijail ei kaoks ära usk sellesse, et poliitikud seisavad oma valijate huvide eest väljas, aga mitte poliitikute eneste isikliste huvide eest.

Ma olen oma elus kohand ainult ühte juhtumit, kus võimust on põhimõtte pärast loobut. Tegemist oli Norra Kristliku Rahvaerakonna (Kristelig Folkeparti – KrF) endise esimehe Kjell Magne Bondevik’iga, kes tsentristliku koalitsioonivalitsuse pääministrina sidus 2000. aastal ühe sääduseelnõu hääletamise oma kabineti usaldushääletusega. Tegemist oli Parempoolsete (Høyre - H) ja Tööpartei (Arbeiderpartiet - Ap) eelnõuga/ettepanekuga muuta ühte miljöösäädust (forurensingsloven) nii, et oleks võimalik ehitada gaasijõujaamu juba tollal olemasoleva (absoluutses mõttes küllalt algelise) tehnoloogia abil. Bondevik teatas, et miljöönõuete pehmendamine käib tema partei põhimõtete vastu ning selle tõttu seob ta sääduseelnõu hääletamise oma kabineti usaldushääletusega. Hääletamisel jäid pääle need, kes soovisid miljöösääduste leevendamist ning Bondevik andis oma valitsuse nimel lahkumisavalduse (kuuldavasti vist ainus kord Norra poliitilises elus läbi aegade, kus valitsus lahkub võimult vabatahtlikult enne valimisi). Võimule sai Tööpartei, kes oli põhimõtteliselt miljöösääduse leevendamise vastu ideelisel tasandil, kuid nähes võimalust oma põhimõtete vastu hääletades kukutada valitsus ning ise võimule saada, hääletaski oma seniste valimislubaduste ja põhimõtete vastu.

Järgmistel valimistel jäi Tööpartei valitsusvõimust ilma, Bondevik aga naases pääministri kohale koalitsioonivalitsuse juhina. Eelkirjeldet juhtumi tõttu on Kjell Magne Bondevik ka ainuke poliitik, kelle vastu mul on respekt. Mis puutub Norra poliitikasse ja Bondevik’i, siis pääle ülejärgmistel valimistel kaotet võimu läks Kjell Magne Bondevik Norra poliitikast erru.

Praegu on võimul vasempoolne koalitsioonivalitsus tööparteilasest pääministriga. Pääministriks on Jens Stoltenberg - sama mees, kes hääletas 2000. aastal võimu nimel oma põhimõtete vastu, kusjuures vahetult enne hääletamist ant intervjuus ei varjandki Stoltenberg, et Tööpartei hääletab põhimõtete vastu ainult valitsusvõimu nimel.

Jens Stoltenberg on iseenesest üks ütlemata õnnelik inimene. Talle makstakse hobbyga tegelemise eest. Laiendan kohe oma mõtet. Minu arusaamise kohaselt jagunevad poliitikud kaheks – need, kes tegelevad poliitikaga kui tööga, ja need, kes tegelevad poliitikaga kui hobbyga. Kuna poliitiku ülesandeks on valijate/rahva huvide esindamine ja kaitsmine, siis saavad professionaalseteks poliitikuteks olla vaid need, kes on pärit rahva hulgast ja kes esindavad rahvast, see tähendab neid poliitikuid, kes enne poliitikasse minekut on olnd ise osa rahvast (parimal juhul on nad osa rahvast ka pääle poliitikasse minekut, see läheb paraku enamusel neil õige päätselt meelest ära). Ainult need on olnd enne poliitikasse minekut rahva osaks, kes on rahva hulgas üles kasvand, õppind ja töötand, kes teavad, kuidas on elada palgapäevast palgapäevani, kes on sõit ühiskondliku transpordiga, kes teavad, millised on rahva elu ja probleemid. Selleks peavad nad enne poliitikasse minekut olema töötand töökohtadel, kus palka ei maksta mitte poliitilise tegevuse või sellise tegevuse administreerimise eest. Kui sellised inimesed pääle olulise töökogemuse saamist leiavad, et nad tahavad poliitikasse minna selleks, et aidata elu paremaks teha, siis võivad neist saada tõelised professionaalid/rahva esindajad. Eelduseks on muidugi, et pääle reaalse töökogemuse saamist poliitikasse läind inimesed teeksid seda aatelistel kaalutlustel, aga mitte omakasu saamiseks. Omakasu nimel poliitikasse läind inimeste (kes on samas oma tegelikke eesmärke varjand poliitilise mula taha) nimekiri oleks selle  koostamisel väga pikk, julgen arvata, et eesti lugeja on minuga selle koha päält nõus.

Jens Stoltenbergi puhul on minu arvates seega tegemist inimesega, kes saab palka oma hobbyga tegelemise eest. Ta on sündind tööparteilasest ministri peres. Praegustele Tööpartei juhttegelastele on üleüldse tüüpiline, et nad ise on pärit hää majandusliku taustaga peredest ning saavad samas palka tööinimeste huvide kaitsmise eest - nende inimeste huvide kaitsmise eest, kelle hulka nad ise ei kuulu. Juba lapsest pääle kuulis Jens Stoltenberg oma kodus elutoas poliitilisi arutelusid, seega oli tal kerge omandada isa kõrvalt kogu poliitilist sõnavara ja retoorikat. Noorest pääle astus ta Tööpartei noorteorganisatsiooni, hiljem valiti ta selle organisatsiooni juhiks. Arvan, et valimistel oli tal suureks abiks kodus omandet poliitiline kõneoskus. Kui teised noorsoo organisatsiooni liikmed pidid ühiskoosolekuil alles õppima end poliitiliselt väljendama, siis sellise taustaga noormehel olid õiged sõnad juba algusest pääle suus, mistõttu tal oli ka tunduv eelis teiste ees. Ei kahjustand kindlasti ka see, et isa oli üks Tööpartei juhtliikmeist. Kui „täiskasvand“ parteiharu arutas küsimust uuest noortejuhist, siis oli kindlasti kergem teha otsust selle noormehe kasuks, keda tunti juba lapsest pääle ning, mis kõige tähtsam, kellest oli teada, et ta on õppind juba selgeks poliitikule omase jutu ja käitumise ning ei tee selliseid algajaile omaseid vigu, mis parteile tervikuna võivad ebameeldivusi tekitada. Milline on poliitikule omane jutt, seda teavad kõik. Õige poliitik oskab ka unepäält äratades rääkida tund-poolteist ümmargust juttu isegi sellisel teemal, millest tal vähimatki aimu ei pruugi olla (minu mulje kohaselt kuulub siia valdav enamus teemadest, millel poliitikud sõna võtavad). Eriti tähtis on sellise „poliitilise mulli ajamine“ vasempoolsete parteide poliitikuile, kuna nemad saavad enamasti rääkida mitte niivõrd konkreetsetest asjadest, kuivõrd valitsevast kisendavast ebaõiglusest, ebavõrdsusest jne.

Vahemärkusena on huvitav mainida, et näituseks Rootsis esinevad sotsiaaldemokraatliku partei kõikvõimalikud tegelased igal aastal 1. mail kõikvõimalike punalippudega tähistet miitinguil sütitavate kõnedega ebaõigluse teemadel ning jutustavad suure paatosega sellest, kuidas just sotsiaaldemokraadid on rõhut tööliste ja ebaõigluse all kannatavate naiste ja laste õiguste kaitsel alati väljas. Arusaamatuks jääb vaid see, miks sotsiaaldemokraatlik partei, mis on viimasest 80 aastast umbes 70 aastat võimul olnd, käib sellise jutuga miitingutel selle asemel, et võimul olles ise midagi ebaõigluse kõrvaldamiseks ära teha. Seega, kui nende partei on võimul olles juba likvideerind ebaõigluse, siis pole mõtet miitingutel käia kurtmas asjade üle, mida ei esine. Kui aga ebaõigluse kõrvaldamiseks midagi pole teht, siis ei tohiks ausad inimesed käia miitingul kurtmas asjade üle, mille kõrvaldamine on olnd nende eneste otsene ülesanne. Kuigi jah, tegemist on ju poliitikutega.

Mis puutub Norra ajakirjandusse, siis on siinse ajakirjanduse suhtumine Jens Stoltenbergi üldiselt soosiv. Lisaks oskusele rääkida tüüpilist poliitikute juttu ükskõik millisel teemal sõna võttes, aitab reitingut kergitada ka mehine välimus, sirge rüht ja (televiisorist nähtul põhinedes) suhteliselt pikk kasv. Eesti keeli iseloomustatakse selliseid inimesi – poiss kui ponks. Õnnelikud on need, kes saavad tegelda ainult oma hobbyga ning selle eest ka palka saada.

Kui Jens Soltenbergi töökogemus on minu silmis võrdne nulliga, siis Parempoolsete partei esinaine Erna Solberg on tunduvalt suurema töökogemusega. Temal on  nimelt ühe kuu pikkune töökogemus ette näidata. CV järgi otsustades on ta gümnaasiumi ajal ühel suvel töötand kuu aega Bergen’i akvaariumis. Kahjuks ei seisa sääl, mis tööd ta tegi, aga siiski, ükskõik kas siis pileteid müüa või kontrollida või mida iganes  ühe kuu jooksul teha on matemaatiliselt lõputult palju kordi rohkem kui mitte mingi töökogemus. Aga pääle kooli lõpetamist sama lugu – ülikool, noorsoo organisatsioon, töötamine parteipoliitilistel ja –administratiivsetel ametikohtadel.

Loomulikult võivad teised inimesed sellisele karjäärile minu arvamusest erineva hinnangu anda. Aga selline on juba kord minu hinnang ja arusaam nende kahe Norra juhtpoliitiku karjäärist. Minu hinnang neile baseerub ajakirjandusest loet artiklitele ning kuigi näituseks Jens Stoltenbergi karjäär noorsoo organisatsiooni juhiks ja hiljem Tööpartei juhiks võib püsineda eranditult tema suurepärastel isiklistel omadustel, ja üldsegi mitte tugineda kodunt pärit taustsüsteemile kui lükkavale/tõmbavale jõule,  paneks see mind aga äärmiselt kõvasti imestama. Aga kes võikski sellist asja üheselt ja kindlalt faktidega paika panna? Vaielda võib lõputult, aga lõpptulemuseks jääb ikka meie subjektiivne arusaam teistest. Mida ma aga kindlasti ei eita on see, et tv-st näht saadetele baseerudes tunduvad mõlemad eelnevalt mainit  parteijuhid sümpaatsed inimesed olema. Üks ei välista teist. Mõned inimesed sünnivad sellistena, teised saavad sellekohase professionaalse koolituse PR tippspetside käest.

Norra poliitika kõige kõmulisemaks parteiks on Arengupartei (Fremskrittspartei - Frp) kui üritada selle partei nime mingi eestikeelse vastega tähistada. Parteid kutsutakse populistlikuks ning vaatamata selgelt parempoolsetele vaadetele ning suhteliselt suurele toetusele rahva hulgas on parteil avamata valitsusarve, kuna teised parteid on senini keeldund moodustamast koalitsioonivalitsust Arenguparteiga, üksinda valitsuse moodustamiseks on aga nende jõud siiani nõrgaks jäänd. Kauaaegseks juhiks oli Carl I. Hagen, praeguseks juhiks on Siv Jensen. Kuidas ajad muutuvad ja meie koos nendega iseloomustab eelnevat teemat jätkates Arengupartei eelmise ja praeguse juhi töökogemuse võrdlemine. Mõlemad on õppind majandust. Carl I. Hagen töötas pääle ülikooli lõpetamist kuus aastat suhkrutööstuses, lisaks veel ühes vabrikus ökonomistina. Siv Jensen’il on aga enne poliitikasse minekut ette näidata vaid kahe aastane müügikonsultandi kogemus Radio 1-st. Igatahes on Arenguparteil olemas juhtimiskogemused kohalikul tasandil ning kuulduste järgi sugugi mitte halvad. Arenguparteid peetakse sisserännanute vastaseks, aga sellele pole ma ise sisserännanuna ei nende partei tegevusest ega juhtide sõnavõttudest kinnitust leind.

2009. aasta parlamendivalimistel said parempoolsed ja tsentriparteid kokku rohkem hääli kui vasempoolsed, kuid kuna üks mittevasempoolsetest parteidest eestlase kõrvale vastuolulise nimega „Vasempoolsed“ (Venstre –V) jäid umbes 3000 häälega alla valimiskünnise, siis läksid nende hääled „vett vedama“ ning selle tulemusena said parlamendi enamuse vasempoolsed parteid. Venstre on Norra vanim partei ning on oma olemuselt sotsiaalliberaalne partei. Tänu suhteliselt suurele häälte arvule Oslo’s ja Akershus’is sai partei siiski kaks häält parlamendis ning on sellega ka väikseim parlamendipartei ning samas ka ainuke partei, mille kõik parlamendisaadikud on naised.

Tahaks mainida veel ühte parteid – Keskparteid (Senterpartiet – S), mille puhul on tegemist ajalooliselt põllumeeste ja kalurite parteiga ning traditsiooniliselt suurima poliitilise vastasega Norra ühinemisele Euroopa Liiduga. Minu silmis on tegemist äärmiselt huvitava nähtusega Norra poliitilises elus, kusjuures ei oska ma kuidagi hinnata, kas tegemist on rumalusega või oma valijaid lollitaval kainel poliitilisel kaalutlusel baseeruva käitumisega. Miks ma oma arvamuses nii sildistav olen? Seletan kohe pikemalt.

1992. aastal otsustas Parlamendi (Stortinget) enamus alustada läbirääkimisi Norra liitumise üle Euroopa Liiduga. 1994. aastal toimus EL-i astumise teemal nõuandev rahvahääletus, millel Norra rahvas teatas napi häälteenamusega (52,2% vastu ja 47,2% poolt), et ei soovi EL-i astuda. Samas oli sama aasta 1. jaanuarist jõustund Euroopa Liiduga nõndanimetet Euroopa Majanduskoostöö leping (det Europeiske Økonomiske Samarbeidsområde – EØS-avtale), mille kohaselt  Norra turg ühines Euroopa Liidu siseturuga. Tänapäeva globaalses majanduses oleks Norral raske tegutseda tingimustes, kus Norra ja EL-i siseturu vahel oleks maksustatav piir. Kuigi rahvahääletuse tulemus polnd rangelt võttes Parlamendile ja Valitsusele juriidiliselt kohustuslik, otsustati siiski rahva tahet järgida. Samas aga jäi EØS-leping kehtima, mistõttu tekkis kurioosne olukord, kus Norra on kõikide kohustuste (välja arvat põllumajandus ja kalandus) poolest EL-i liige ja kõikide õiguste poolest jällegi väljaspool EL-i.  Seega – kõik kohustused ja mitte ühtegi õigust. Kui „paksud onud“ istuvad maha asju arutama, siis võib ka Norra sõna sekka öelda. Kui aga asutakse otsustama, aetakse Norra toast välja ning pääle otsustamist teatatakse, mida otsustati ning kuidas Norra peab käituma.

„Ei EL-le“ (Nei til EU) on väga tugev liikumine, kusjuures Keskparteil on sääl väga tugev osa mängida. Pääle Norra kolimist nägin mõnel korral Bergen’is ja Oslo’s oma silmaga ja muidu tv vahendusel pidevalt selle liikumise EL-i vastaseid miitinguid, kusjuures kogu rõhk oli sellel, et Norra ei tohi kunagi EL-i liikmeks minna. Samas aga ei protestit mitte mingil moel EØS-lepingu vastu. Seega nõuti seda, et Norral ka edaspidi poleks mingeid õigusi ja samas oleksid kõik kohustused, kusjuures võideldi ka selle vastu, et Norral võiks tulevikus tekkida õigus olla nende kohustuste kehtestamisel kaasotsustajaks.

Labase loogikaga asja hinnates on raske sellisest seisukohast aru saada. Pole ju palju neid, kes võitleksid oma õiguste vastu ning kohustuste eest. Raske on telgitaguseid tundmata adekvaatselt hinnata, kas siin on tegemist rumalusega (harimatusega?) või küünilise ja kaine kaalutlusega (keegi on leind omale tegevusnishi, mis annab nii tegevust, kuulsust kui ka leiba?).

EL-i vastased väidavad, et nad on põhiliselt põllumeeste ja kalurite huvide eest väljas, selle tõttu on ka põllumajandus ja kalandus jäänd EØS-lepingust välja. Kõlab väga ilusti, aga kui asja üle järgi mõelda ning veidikenegi otsida materjale põllumajanduse ja kalanduse kohta, siis avaneb vähemalt minu silmis hoopis teine pilt.

Mul puuduvad värsked andmed eelmise aasta kohta, kuid alles mõni aasta tagasi oli Norra põllumeeste põllumajanduslikust tegevusest saad aasta keskmine bruttosissetulek NOK 82 000.-. Eesti lugejale võib-olla ei ütlegi see arv midagi erilist, seetõttu lisan siia juurde, et samal aastal oli norralase aasta keskmine bruttosissetulek umbes NOK 300 000.-. Kusjuures keskmine sissetulek moodustub ka põllumeeste sissetulekuid arvestades. Kui põllumeeste sissetulekud välja jätta, siis on muul Norra elanikkonnal veelgi kõrgem keskmine sissetulek.Teiste sõnadega moodustas põllumeeste sissetulek umbes 27% norralaste keskmisest sissetulekust. Kui vaadata samasuguseid sissetulekute suhtarve teistest EL-i maadest, siis isegi nõndanimetet üleminekuperioodi tõttu piirat põllumajandustoetustega uusliikmetel on see suhtarv parem, rääkimata juba täistoetusi jagavatest vanaliikmetest.

Tänu selliseid madalaid sissetulekuid genereerivatele tingimustele on Norra põllumeeste olukord väga raske (ei kujutagi ette, kuidas sellise sissetulekuga on võimalik ära elada). Ühelt poolt selle tõttu, et põllumehe töö on traditsiooniliselt raske. Teiseks aga selle tõttu, et ka põllumeestel on pered, kes tahavad süüa ja riideid, muust rääkimata. Selleks, et ära elada, peavad põllumehed lisaks oma põllumajanduslikule tegevusele käima veel kusagil mujal ametis. Førde’s elades teadsin vaid paari talunikku, kes tegelesid ainult oma taluga, ülejäänd sõitsid lisaks veel kas taksot või ambulantsi, müüsid poodides võis siis olid IT-konsultantideks, lisaks veel paljud teised ametid, kus sai osalise tööajaga ametis käia.

Kuidas nii rasketes oludes töötavaid ja elavaid inimesi on suudet veenda EL-i astumise vastu (mis tooks enesega tunduvalt suuremate toetuste tõttu tunduvalt inimväärsemad sissetulekud põllumeestele) on minule senini müstiliseks jäänd.

Kui vaadata Norra põllumajandustoodete hindu poelettidel, siis võib jääda ekslik mulje, et Norra põllumehed peaksid tunduvalt paremini teenima kui nende kolleegid näituseks Rootsis, kus Rootsi põllumajandustoodete hinnad poodides on tunduvalt madalamad. Paraku pole need põllumehed ise, kes teenivad nende hindade päält. Norras on korduvalt näidat tv-s reklaame, kus selgub kui madalad on hinnad mingites toidupoodides (poekettides). Tüüpiliseks näiteks on kassaaparaadi numbrilaud, kus numbrid vähenevad ulja kõlinaga 109.90 päält kuni jäävad seisma 79.90 pääl. Juurde veel lauldes hõigat „Püsivalt madalad hinnad!“ (Faste lave priser!), mis kõlab muidugi väga kenaste, lausa kutsub sinna poodi ostma minema. Ainuke häda on selles, et reklaamit kaubaks on hakkliha. NOK 79.-/kg. Kui elasime Rootsis, siis ühel nädalal umbes kahe kuu pikkuse perioodi jooksul maksis ICA poes hakkliha SEK 19.90/kg. Umbes kaks nädalat kahe kuu jooksul SEK 39.90/kg ja muul ajal SEK 29.90/kg. Need hinnad pole ka praegu oluliselt muutund. Aga SEK on umbes 15-20% odavam kui NOK. Faste lave priser!

Ühe teise toidupoodide keti reklaamis on hüüdlause „Meie teeme Norrat odavamaks!“ (Vi gjør Norge billigere!). Iga aasta oktoobris avalikustatakse kõigi maksumaksjate eelmise aasta sissetulekud selleks, et igaüks võiks vaadata, kas ehk tema naabri ametlik sissetulek pole mitte madalam kui naabri elulaad seda arvata lubaks. Ajalehtedes ilmuvad kõikvõimalikud edetabelid kõige ilusamatest ja kõige rikkamatest. Ühe miljardäri nime juurde oli kord kommentaariks juurde kirjutet, et ta on end rikkaks teind Norrat odavamaks tehes (eelpool mainit reklaam ongi pärit tema firmast).

Kui ma olen Rootsi poodides vaadand müügil olevat kaelakarbonaadi Rootsis kasvatet sealihast, siis kõige odavam hind selle juures on olnd SEK 9.90/kg. Enamasti SEK 19.90 ja 29.90/kg. Norras ei ole kunagi näind, et see hind oleks alla NOK 79.90/kg. Kui mõelda, et see ongi kõige odavam sealiha, siis sellest, miks põllumeeste sissetulekud nii väikesed on, saab aru vaid siis, kui loed artiklit kokkuostuhindade kohta lihatoodetele – keskmine hind NOK 17.-/kg. Kuna säädusega on keelat põllumehel oma liha otse tarbijale müümine (vajalik sertifitseerit tapamaja olemasolu), siis teenivadki end põllumeeste töö päält rikkaks need, kes „teevad Norrat odavamaks oma püsivalt madalate hindadega“.

Poehindade ja valiku juurde poodides, samuti teeninduskultuuri ja poodide lahtioleku aegade juurde tulen eraldi päätükis veel tagasi, seni aga jätkan poliitikaga, konkreetselt kalanduses.

Ka kalandus on jäänd EØS-lepingust välja, samuti hääletasid kalurid viimasel EL-i hääletamisel kuuldavasti EL-i astumise vastu. Tänu kehtivale korrale ja hoolitsusele kalurite eest pole Norras enam põhikohaga elukutselisi kalureid järgi. Võib-olla ma eksin ja kogu riigi pääle saab ehk kümme (10) kalurit kokku. Aga ma pole kindel, kas ikka saab. Nagu põllumehed, nii peavad ka kalurid elatist teenima muudes ametites, umbes samades ametites nagu põllumehedki. Hästi teenivad vaid umbes 300 kalapüügilitsentsi omanikku. Kalurid aga püüavad tipphoojal palehigis ööpäev ringi, muul ajal aga ei elata nad end kalapüügiga ära.

Kalandusega seoses tuleb kohe ära mainida ka üks teine kalandusega seot poliitiline aspekt. Norra kalanduses on väga suur osa kalakasvatustel, kus kasvatakse lõhet ja forelli, õige päätselt ka turska ja muid kalu. Erinevalt Eestis kasvatatavast forellist pole Norras kasvatet forellil mudamaitset, kuna siin ei kasvatata forelli mitte tiikides, vaid fjordides suurtes sumpades.

Mõni aasta tagasi ilmusid ajakirjanduses teated, et Vene Föderatsiooni Veterinaaramet keelas Norra forelli ja lõhe impordi VF-i, kuna nendes kalades olla leit mitmete ainete normi tunduvalt ületavaid näite. Asjasse kaasati koheselt ka Norra Valitsus nii pääministri Jens Stoltenbergi kui ka välisministri Jonas Gahr Støre tasandil. Välisminister, kes oli üsna hiljuti ametisse asund, lubas pühalikult, et ta lahendab selle probleemi kiirelt ära, kuna siin on ilmselgelt tegemist mingi eksitusega VF-i Veterinaarametis, kuna mitte ükski Norras teostet analüüs ei näita mitte mingite ainete lubatust suuremat sisaldust kalas. Juba õige varsti oli Norra suurima päevalehe Aftenposten’i reedeses ajalehelisas A-Magasinet’is pikk artikkel, kus kirjeldati kõrgesti austet välisministri visiiti Murmanskisse ja Moskvasse, kusjuures ülistuslaul uue välisministri tegemistele, ütelustele ja andele oli nii suur, et ulatus lausa taevani. Lugedes aga reportaazhi välisministri käikudest VF-i ning eriti kirjeldusi detailidest selle külaskäigu juures, torkas minule kui NSVL sisemise eluga 31 aastat (neist 2+2 aastat Moskvas) lähemalt tutvund inimesele koheselt silma, kuivõrd häbematult ja varjamatult mõnitasid VF-i „vastutavad ametiisikud“ Norra välisministrit, kes ilmselgelt oli täiesti kogenematu suhtluseks imperialistliku suurriigi VM ametnikega. Kurb lugu.

Kui mõni kuu hiljem oli probleem endiselt lahendamata (ja on vist lahendamata siiamaani) ja Norra välisminister teatas järjekordses intervjuus, kuidas ta loodab kohe-kohe arusaamatuse lahendada, siis sai isegi minul asjast nii villand, et helistasin Norra Välisministeeriumi ja palusin end ühendada selle ametnikuga, kelle kompetentsi kuulus suhtlus VF-ga. Lahkel häälel teatati mulle, et kahjuks on ametnik just lõunale läind ning küsiti, kas ehk keegi teine ei saaks mind aidata. Kui ma teatasin, et tegelikult on minu telefonikõne ajendiks vaid soov esitada vastutavale ametnikule küsimus, kas ka tema professionaalina arvab, et Norra lõhe ekspordil VF-i tekkind probleemid on arusaamatuse tagajärg, aga mitte VF-i poliitiline mäng vastusena Norra majandustsoonis Põhja-Jäämeres röövpüüki teostand vene kalalaevade arestile, samuti surve osutamine Norrale kergendamaks VF-l lahendada hiljem vaidlusalaste piirkondade jagamist säälsamas Põhja-Jäämeres, siis muutus daami hääl koheselt selliselt, et sain aru, et vaatamata lubadusele ei helista vastav ametnik mulle mitte kunagi tagasi. Ma ei eksindki. Ju see oli nii valulik teema, et professionaalidel polnd mingit huvi amatööride juttu sel teemal kuulata.

Mis puutub suhtlusse VF-ga on Norras nagu Eestiski märgata nii mitmegi poliitiku, ametniku kui ka ärimehe juures naiivsust, mis on kohati lausa liigutav, et mitte öelda kuritegelik. Mida ma arvan suhtlusest VF-ga olen ma välja öeld oma artiklis ajakiri Kultuur ja Elu 2008. aasta neljandas numbris. Kellel peaks asja vastu huvi olema, siis sellele toon siinkohal ära ka lingi selle artikli juurde: http://kultuur.elu.ee/ke494_kaljusto.htm. Ka selles artiklis on mainit ülakirjeldet juhtumit lõheekspordi keelustamisega, lisaks on artiklis veel minu äärmiselt subjektiivne hinnang suhete arendamisele selle VF-ga, kus kõige kõrgemal võimutasandil arvatakse, et 20. sajandi kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks oli NSVL lagunemine. Nimetet artiklist on minust mitte sõltuvail asjaoludel välja jäänd kaks viidet venekeelsetele raamatutele, kusjuures ajakirja toimetus pole reageerind minu vastavale märkusele. Ei oskagi öelda, kas neil pole tehniliselt võimalik avaldada kirillitsas olevaid päälkirju, või siis on põhjus milleski muus. Mida ma aga kindlasti ei soovita, see on lugeda nimetet artiklit ajakirja paberväljaandest. Vastupidiselt austet päätoimetaja lubadusele ei saadet enne paberväljaande ilmumist mulle lühendet versiooni tutvumiseks, mistõttu ma pole selle versiooniga pehmelt öeldes mitte just väga rahul.

Poliitikute ja poliitika teemalise päätükiga võiks jätkata kohe päris pikalt, kuna see on juba paraku nii, et nende tegemised mõjutavad kõiki inimesi ja kõikvõimalikke eluvaldkondi. Selline päätükk hõlmaks kindlasti üle poole raamatu mahust ning seetõttu olen otsustand sellele päätükile nüüd punkti panna. See ei tähenda aga seda, et ma poliitikast ja poliitikutest teistes päätükkides enam ei räägi. Lausa vastupidi. Kahjuks.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.