søndag 21. april 2013

Norra - ausalt ja avameelselt 9. Poodidest, teenindusest ja hindadest


Poodidest, teenindusest ja hindadest

 

Millised on hinnad Norra toidupoodides, sellest võisite aimu saada juba varasemates päätükkides. Ma pean kahjuks tunnistama, et ma ei oska siinkohal kirjutada kui palju maksab liiter piima poes. Ühelt poolt selle pärast, et ei jõua kõiki asju meelde jätta, seda enam sellistest toiduainetest, mida tuleb osta vaatamata sellele, palju nad maksavad. Teisest küljest aga selle tõttu, et nii nagu ajad ja inimesed, nii muutuvad ka hinnad koos meiega.

Ajakirjanduses ilmub aeg-ajalt ka erinevate kaupluskettide hinnavõrdlusi, kus selgub, et hind võib isegi kuni 50% erineda. Sõltumata hindadest tekivad aja jooksul poed, mida külastad meelsamini, ükskõik, mis selle põhjuseks ka poleks – hinnad, asukoht, valik, parkimisplats jms.

Kui rääkida valikust Norra toidupoodides, siis eriti alguses pääle Rootsist kolimist, oli meil väga raske otsustada, mida süüa teha. Poole aasta jooksul sai proovit kõikvõimalikke imelikke pakendeid ja tundmatuid nimesid kuni lõpuks selgus, et piim, munad, koor, või, liha ja kala on igal pool (pääaegu) sama maitsega. Mina isikliselt ei oska piima maitset hinnata, kuna ma pole seda joond juba kahekümnendast eluaastast saadik (ühel päeval läks ühel endisel suurel piimavasikal lihtsalt isu üle ning pole senini tagasi tulnd), aga teised pere liikmed ei nurise. Piima müüakse kolmes rasvasuses – 3,9%, 1,5% ning 0,05% (või oli see 0,5%?), kuigi ma ei tea, mida nad viimasesse küll sisse panevad, et see klaasis läbi ei paistaks.

Keefir ja hapupiim (kulturmelk) on aga igati hää maitsega. Hapukoort (rømme) tehakse nii rammusat kui ka lahjat (lett rømme), kusjuures viimane on täiesti hää maitsega nii külmalt söömiseks (ükskõik mille juurde ja kuidas) kui ka kuumutamiseks. Võid (smør) müüakse kas siis soolamata, kergelt soolat või siis kõvasti soolat kujul.  Üle kogu Norra müüakse Tine nimelise firma piimatooteid, suuremates linnades on ka saada Q nimelise firma piima ja koort. Meie pere ostab põhiliselt Q-piima ja koort, ühelt poolt selle pärast, et ma vihkan monopolfirmasid, teiselt selle tõttu, et Q-hapukoor on tunduvalt parema maitse ja konsistentsiga ning kolmandaks Tine firmaga seot skandaali tõttu mõned aastad tagasi. Ma ei tea, kui suur on Tine turuosa Norras praegusel hetkel, aga ma arvan, et see on vähemalt 90%. Q-firma on tunduvalt väiksem tegija, lisaks pakub konkurentsi veel Synnøve, mis valmistab ainult juustu ning on tõeline kääbus Tine kõrval. Vaatamata kaaluerinevusele jäi Tine mõned aastad ajakirjandusele (ja avalikkusele) vahele sellega, et üritas ICA kauplusteketti „ära osta“ sellega, et lubas oma toodangule tunduvalt madalamat hulgihinda tingimusel, et ICA ei müü oma poodide kaudu enam Synnøve juustutooteid. Asi läks suure kella külge, ja sellest ajast saati olen mina isikliselt ost Tine toodangust vaid hapupiima ja keefiri ning seda ka sel põhjusel, et ühegi teise firma hapupiima pole füüsiliselt lihtsalt müügil.  Synnøve sai aga hää reklaamilause, kus kunde teatab, et ostab Synnøve juustu selle pärast, et tahab ja saab, aga mitte selle pärast, et peab. Tine jogurtitest olime loobund juba varem, kuna kehva (maitse üle ei vaielda!) maitsega Tine jogurti kõrval on kõikjal saadaval ka Yoplait jogurtit.

Kuna nii nagu meie mõtli ka paljud teised kunded, siis olid Tine’l vahepääl päris rasked ajad, aga nüüd olla nad kuuldavasti oma turuosa taastand. Norralased pole nimelt nii pika mäluga kui minusugused eestlased – vedas!

Teiseks viimastel aastatel skandaali läbi teind firmaks on Gilde nimeline lihatoodete valmistaja, mille turuosa oli pea sama suur kui Tine’l, seda loomulikult lihatoodete produtsentide hulgas. Mõni aasta tagasi haigestusid ägedalt paarkümmend last üle kogu Norra, neist paar surid, teistel tekkis erineva raskusastmega invaliidsus neerude kahjustuse tõttu. Selgus, et haigustekitajaks oli E-coli bakteri üks tüvi, mille päritolu otsiti siis õige mitu nädalat taga kogu Norra toiduainetööstuse ettevõtteist. Lõpuks leiti süüdlane (E-coli) Gilde Sogndal’i vorstitsehhist, kusjuures toiduinspektorite kontrollkäigul tekkis tsehhi töötajail isu inspektoritega füüsiliselt arveid õiendada, samuti jõudsid ajakirjandusse väga inetud verbaalsed kommentaarid firma töötajailt.

E-coli on soolebakter, mille erinevad tüved võivad olla erineva patogeensuse astmega, kusjuures individuaalselt sõltub haiguse prognoos haigestund organismi vastupanu võimest. Kuna tegemist on soolebakteriga, siis selle sattumine valmistoodangusse indikeerib hügieeninõuete rikkumist tootmisprotsessis.

Vigu võib kõigil juhtuda. Neist tuleb õppida ning tulevikus hoiduda vigade tegemisest. Kui õnnetus juhtub, siis tuleb tegijal koheselt teha kõik selleks, et viga saaks kõrvaldet, aga mitte sõimata ja minna toiduinspektoritele kätega kallale. Eelpool juhtunu on täitsa piisav selleks, et mina ei osta enam mitte kunagi Gilde toodangut. Õnneks on lihatoodete osas müügil ka alternatiivsete firmade produkte, nii et meie pere nälga ei jää. Aga Gilde’l veab, et nad asuvad Norras, kus enamus kundedest on leplikud norralased, aga mitte minusugused eestlased.

Aeg-ajalt saame teada, et ka kraanist tulev joogivesi on bakteritega lubatust rohkem reostet ning sellisel ajal ostetakse poodidest palju pudelivett. Kraanivesi tuleb põhiliselt avaveekogudest (mis on siis vastava kaitse all) ning puhastatakse puhastusjaamades. Hiljuti võis lugeda ülevaadet nende puhastusjaamade tehnilisest tasemest ning sellega seoses selgus, et rohkem kui 50% Norra elanikkonnast saab kraanist vett, mida puhastatakse jaamades, mis oma tehnilistelt võimalustelt ei vasta nendele nõuetele, mis kehtestati mineva sajandi 50. aastate alguses. Lisaks veel aastakümneid vanade veetorude seisukord, kus torude sisesein on kaet kõivõimalike ladestustega. Saa siis aru, mille pääle vee eest tasut raha kõik ära kulub! Üheks Norra eripäraks Eestiga võrreldes on see, et puhastusjaamadest tulev vesi on täiesti pehme, looduslik karedus on keemiliselt eemaldet ning seetõttu on nii pesumasinad kui ka veekannud tunduvalt pikema elueaga kui samad masinad Eestis, kus puhastusjaamades ei tehta midagi vee karedusega.

Norra kolimise järgselt õppisime oma kurbade kogemuste najal selgeks ka selle, millele Rootsis elades ei pöörand üldsegi tähelepanu – toidukauba ostmisel vaatame nüüd alati  „parim enne“ (best før) kuupäevi. Pääle paari esimest korda toidukraami ostmist avastasime kodus toitu külmkappi pannes ridamisi toiduaineid, mis olid ajalt paraku juba „välja läind“. Nüüd kontrollime iga kord igat toiduainet. Viimastel aastatel on kõvasti vähenend sellise aja ületand kauba avastamise sagedus toidupoodides, aga kuna me aeg-ajalt avastame endiselt aja ületand kaupa, siis parem kardame kui kahjatseme.

Mõni sõna kaupluste lahtioleku aegadest. Toon siin ära lühikese artikli, mille avaldasin kunagi Eesti Seltsi Norras koduleheküljel www.eestlased.no, kus kutsuti üles jutustama oma lõbusatest/huvitavatest seiklustest Norras. Siin ta on:

 

Naiivsed eestlased Norras

 

Kolisime perega Rootsist Norrasse 1997. aasta suvel. Kohaliku toidupoe seinal oli suur silt poe lahtioleku aegadega: 10-20 (9-18). Kuna sellist sulgudes oleva ajaga silti polnd varem näind, siis küsisin ühelt kolleegilt järele, kas sulgudes olev aeg tähendab pühapäevast poe lahtioleku kellaaega.

Suur oli minu üllatus kui kuulsin, et sulgudes olev kellaaeg tähendab hoopis laupäevast poe lahtioleku kellaaega. Rääkisin loo ära oma abikaasale ning asja üle sügavalt järele mõeldes jõudsime järeldusele, et norralased on üks tõeliselt geniaalne rahvas. Hulga mõttekam on tõepoolest hoida poodi lühemalt lahti laupäeval kui nagunii õhtul keegi toidupoes ei käi ning pühapäeval, kui kõik tulevad suvilatest tagasi koju, on parem hoida poodi kauem lahti, et hilised tulijad saaksid samuti süüa koju kaasa osta.

Esimesel pühapäeval toidupoodi minnes selgus aga, et pood oli millegipärast kinni, uksel polnd ka mingit selgitust kinnioleku põhjuste kohta. Järgmisel päeval kolleegide käest selgitust küsides selgus, et toidupoed (nagu kõik teised poed) on pühapäeviti hoopiski kinni ning laupäeviti vastavalt sildile veidi lühemalt lahti. Vaatasime siis kolleegidega üksteisele otsa - mina mõistmata, kuidas on võimalik, et (toidu)poed pühapäeviti kinni on, nemad aga imestades, kuidas ma nii naiivselt võisin uskuda, et toidupoed pühapäeviti lahti võivad olla.

Hiljem selgus, et varem olid ka argipäeviti poed lahti olnd vaid kella neljani pärastlõunal, mis oli tekitand tööinimestele suuri probleeme. Igal päeval oli poodides vahetult enne nelja olnd suur tung kui tööaja ametlikust lõpust varem töölt pagend inimesed üritasid paaniliselt osta ülerahvastet poes mingit söögipoolist koju kaasa. Õnneks oli meie Norra kolimise ajaks juba loobut sellisest inimvaenulikust kombest.

Kui järgi küsisin, kas siis pole olemas kaupmehi, kes oleksid huvitet oma kundedest ning hoiaksid poode kauem lahti (soovitavalt ka pühapäeviti), siis selgus, et kui selliseid kaupmehi ka oleks, ei saaks nemad miskit teha, kuna poodide lahti oleku aeg on säädusega reguleerit ning poodide lahtiolek pühapäeviti on rangelt keelat (viimasel ajal siiski eranditega väikestele alla 100 m2 müügipinnaga toidupoodidele, mis asuvad liiklussõlmede läheduses).

Kogu ”kurja juur” olla kirik, kellel olla suur mõjuvõim poliitikute üle ning kes nõudvat, et pühapäeviti inimesed ei töötaks. Lisaks veel norra inimeste leplikkus, kes on üles kasvand sellistes oludes, kus tarbijasõbralikemaid olusid ei osatagi tahta või siis vajalikuks pidada.

Kahjuks on aga selline restriktiivsus selektiivne. Pühapäevane töökeeld ei laiene minu ametikaaslastele haiglates, lisaks veel transpordile, kultuuriasutustele ja politseile.

Kurioosumiks kogu loo juures on see, et pühapäevase töötamise poliitilise keelamise taga on kirik, mis ise töötab põhiliselt vaid neil päevil, mil teistel inimestel on töötamine keelat, seega pühapäeviti.

 

***

 

Nii palju siis artiklist. Kommentaariks ütlen, et laupäeviti on Norras (aga mitte Rootsis või Eestis!) poodides käimine tõeline piin, kuna poed on nii hullusti ülerahvastet, et sinna mingit isu minna pole. Aitäh poliitikud! Parkimisplatsid on autosid täis. Poed on inimesi täis. Mingit erilist teenindamiskvaliteeti ei saa sel päeval oodata, ning seda Norras, kus teeninduskvaliteet on juba iseenesest küllalt madal – umbes samal tasemel kui Eestis, teiste sõnadega – tunduvalt kehvem teenindus kui Rootsis. Olen mõned korrad mõelnd, et miks küll Norras on see teeninduskvaliteet nii palju Rootsi omast kehvem. Miks teeninduskvaliteet Eestis on kehv, sellest saan ma aru. Viiekümne nõukogude okupatsiooniaasta jooksul hävitati alguses kõik need, kes oskasid ja tahtsid müüa ja teenindada, siis kadusid kaubad, mida müüa, mille tulemuseks oli defitsiidi ajastu, kus defitsiidi müüjad ei pidand kaupu müües ei pingutama ega ka viisakad olema. Nõukogude ajastu lõpuks oli kujunend olukord, kus kõikvõimalikud müüjad asetasid end oma meeles ja käitumises eraldi kasti, kelle arvates kõik sinna kasti mitte kuulujad (kui jätta kõrvale kommunistilikud funktsionärid ja kgbiidid) olid alamat sorti inimesed, kellelt midagi saada ei olnd ning kellest seega ka lugu pidada polnd vaja. Loomulikult on tänases Eestis teenindus tunduvalt parem kui okupeerit Eestis, aga ideaalist on asi kahjuks veel kaugel.

Nagu Eestiski, nii ka Norras sõltub teeninduse kvaliteet rohkem teenindaja/müüja isiklistest omadustest kui süsteemist. Førde’sse kolimise järgselt olin üllatund kui poodi minnes mind müüjad ei tervitand ega tulnd küsima, millega nad mind aidata saanuks. Alles paari-kolme aasta pärast hakkasid kassapidajad mind vähemalt toidupoodides teretama, kuigi ma kahtlustan, et siin polnd tegemist mitte niivõrd teeninduskultuuri muutumisest tingit viisakusega, vaid sellega, et paari aasta möödudes olin ma neile saand nii tuttavaks, et mulle kui tuttavale tuli tere öelda.

Oslo’s on asi veidi parem, osalt kindlasti selle tõttu, et siin on konkurents suurem, teiselt poolt aga selle pärast, et siin on traditsiooniga müüjaid rohkem. Norra teeninduskvaliteedi taseme ja selle Rootsist mahajäämuse põhjuste üle juureldes jõudsin järeldusele, et siin võib olla tegemist liiga lühikese traditsiooniga. Kuna Norra oli alles hiljuti talurahva ja kalurite riik, kes olid harjund rähklema isekeskis maa ja merega, siis on loogiline, et teenindusfääri plahvatusliku kasvu tingimustes on võimatu leida kõikidesse poodidesse inimesi, kellel oleks kodunt kaasas müümise ja teeninduse kvaliteeti tagav traditsioon. Kui tegemist on esimest põlve teenindajaga, või veel hullem - teenindamist õpetava esimese põlve teenindusõpetajaga, siis ei saagi oodata, et kvaliteet mitte millestki tühja koha pääl tekiks. Ehk veel kord – teeninduse kvaliteet sõltub rohkem teenindaja isiklistest omadustest kuivõrd süsteemist (mis iseenesest on küllalt nõrk).

Peab olema õnnelik, et neid häid teenindajaid ja hää teenindusega poode siiski leidub, mis võimaldab oma sisseostud (pääle mitmeid ebaõnnestund/ebameeldivaid kogemusi) siiski küllalt valutult sooritada. Nagu eespool juba mainisin, et kui õnnestub leida üks hääd kaupa ja hääd teenindust pakkuv pood, siis hoiame sellest ka edaspidi kinni, halbadest poodidest käime aga kaarega ringi.

Isegi ühes poes on teeninduskvaliteet erinevates osakondades erinev, tingit juba eelpool mainit isikliste omaduste tähtsusest. Toon siin näituseks Oslo’s Stortingsgate’l asuva küllalt eksklusiivseks peetava Ferner Jakobsen’i nimelise riidepoe. Meesteriiete osakonnas liikudes saad alati sääl töötavate meesmüüjate viisaka teeninduse osaliseks. Mitte kunagi pole ma säält ära läind tundega, et küll läks seekord halvasti. Ikka vastupidi. Aga naisteriiete osakond on parema sõna puudumisel täiesti katastroofilise teenindusega.  Selles osakonnas töötavad naismüüjad on nagu nõukogude ajastu lõpu perioodist pärit. Kulutavad aega omavahel jutu ajamisele, kui neilt midagi küsida, siis annavad tavaliselt valeinfot (kust mingit riideeset leida võib vms.), mistõttu mul on tekkind mulje, et lobisemise kõrvalt pole neil kunagi ei aega ega tahtmist olnd selgeks õppida oma osakonnas müüdava kauba sortiment ja paigutus. Minu silmis on selles poes kaks täiesti erinevat osakonda. Üks konkurentsitult halvim osakond Oslo’s (sellega on ka mu abikaasa ja mu tütar nõus) ning teine ideaalilähedase teenindusega osakond. Hää, et ma selle poe omanik ei ole ning ei pea hakkama oma pääd murdma selle üle, kuidas halbadest teenindajatest ühes sotsialistlike ametiühingutega riigis lahti saada. Aga neile hääd teenindust õpetada pole tõenäoliselt küll võimalik, vähemalt mina ei usu seda – need daamid on selleks (andke mulle anneks väljendi eest!) liiga täiskasvand. Nagu eesti vanasõna ütleb – küürakat parandab vaid haud. Tulemuseks ongi see, et meie pere ei osta selle poe naisteriiete osakonnast mitte midagi, aga mina käin endiselt selle poe meesteriiete osakonnas.

Kui nüüd aga hindadest rääkida, siis on toidukaupade osas Norra hinnad Rootsi omadest tunduvalt kõrgemad (sellest kirjutasin juba varem). Minu subjektiivse hinnangu järgi maksab sama toidukaup Norras vähemalt 50% rohkem kui Rootsis, aga võib leida ka kuni 3 korda kõrgemaid hindu. Näituseks võin tuua Belgias toodet jõhvikamahla, mida sel ajal kui Rootsis müüdi SEK 10.90 eest, võis Norrast osta NOK 29.90-ga, praeguseks on selle mahla hind Norras tõust juba üle NOK 33.- Kuni elasime Førde’s, oli ka toidukaupade valik tunduvalt väiksem kui Rootsis, pääle Oslo piirkonda kolimist saame osta toitu ka Ultra nimelistes poodides, kus toidukaupade valik enam ei jää Rootsis poodides müüdavale oluliselt alla (tõsi küll, puudu on üksikutest kaupadest, mida Norras kahjuks ei müüa, aga neid pole palju).

Eestis on toidukaupade hinnad endiselt veel madalamad kui Norras, kahjuks on Eestis olukord viimase viie aasta jooksul kõvasti muutund toidukaupade valiku suhtes, samuti on hinnad tunduvalt kasvand. Pääle Eesti ühinemist EL-ga 2004. aastal avastame nüüd igal järgneval suvel, et jälle on aasta jooksul vähenend toidukaupade valik toidupoodides. Tegemist on subjektiivse hinnanguga, aga tundub, et igal aastal on sortimendist umbes paarkümmend protsenti kadund. Kui veel selle aastatuhande alguses oli näiteks kohukesi valida mitmekümne tootja vahel, kes igaüks pakkus kuni kümmet erinevat maitset, siis viimastel aastatel on valida vaid Läti Karumsi kolme erineva kohukese ja ühe – kahe Eesti tootja kuni kümne erineva maitse vahel. Kusjuures ma arvan, et põhjuseks sortimendi vähenemisel  pole mitte Eesti ühinemine EL-ga, vaid samasse aega jäänd Eesti toidukaupade turu lõplik ära jagamine erinevate toidukaupluste kettide vahel, mille järel nende kettide omanikud asusid vähendama sortimenti kulude vähendamise nimel. Mis ühele (müüjale) hää, see teisele (ostjale) halb.

Teen siin ka ühe kõrvalepõike üksikute Eesti toiduainete kvaliteedi juurde. See, et Kalevi toodang on üks vähestest Eesti firmadest, mille toodangu sisu ja vorm on pääle Eesti taasiseseisvumist vaid kehvemaks läind, on minu ja mu pere subjektiivne hinnang. Tulemuseks on see, et juba 4-5 aastat tagasi loobusime Kalevi toodangu ostmisest. Kahjuks on viimase paari aasta jooksul oluliselt halvenend ka varem meie peres nii populaarsete kohukeste ja eesti topsijäätise kvaliteet. Mingil põhjusel on enamus kohukeste ja jäätise tootjaist hakand nii kohukest kui ka jäätist tootma taimse rasvainega, mistõttu maitse on tunduvalt kehvem. Asja teeb keeruliseks ka see, et nii kohukeste kui ka topsijäätise ostmisel tuleb pingsalt otsida kirbukirjas olevast koostisainete loetelust, kas selles kohukeses või jäätises on taimne rasv sees või mitte. Minu silmad ei suuda nii peenes kirjas olevaid asju kaua lugeda, nii et paari toote käes hoidmise järel annan alla ning ei osta  ei kohukest ega topsijäätist. Suuremas pakendis jäätist on siiski võimalik osta. Miks on asendet üks hästi maitsev toode ühe halva maitsega toote vastu, on mul raske öelda. Kui küsimus on rahas, siis pange see kroon-kaks hinnale juurde ning teatage, et tegemist on vana retsepti järgi valmistet tootega (ühel ütlemata hää jäätise pakil ongi selline kiri, paraku ei saa seda jäätist mitte igast poest osta), mida maitseomadusi hindavad inimesed võivad siis julgelt osta. Muud põhjendust aga olla ei saa, kuna loomseid rasvu oleme me juba aastatuhandeid söönd ning meiega pole senini midagi halba juhtund.

Mis puutub aga muude kaupade valikusse ja hindadesse, siis võib öelda, et Norras on hinnad veidi kõrgemad kui Rootsis, tihtipääle on Norras ja Rootsis hinnanumbrid samad, hinnavahe tuleb NOK ja SEK kursivahest.

Kahjuks on vist pöördumatult möödas see aeg, nagu oli selle aastatuhande alguses, kui Eestisse puhkusele sõites õhkasime hellalt, et päätselt oleme Eestis, kus siis saab lõpuks ometi minna poodidesse sisseoste tegema. Ja selle õhkamise saatel mõtlesime Eestis müüdava kauba pääle nii valiku kui ka hindade osas, erandiks olid vaid elektroonikakaubad, mille puhul oli kvaliteetkaupade valik Eestis väiksem kui Skandinaavias ning samas ka hind kallim.

Nüüdeks on asi siis nii kaugel, et ükskõik millist kvaliteetkaupa tuleb osta Norrast või Rootsist, kus valik on tunduvalt suurem ning hinnad ka madalamad kui Eestis. Aga odavkaup, see on igal pool odavkaup. Varem oskasime seletada enestele, et kvaliteetkauba hinnavahe on tingit sellest, et eestlaste ostujõud on madalam kui skandinaavlastel ning selle tõttu on nõndanimetet kalli kaupa käive tunduvalt väiksem, mistõttu väiksema läbimüügi juures on sisseostuhinnad tõenäoliselt kallimad ning tulemusena ka lõpphind kallim. Nüüdseks jääb Eestis hinna ja kvaliteedi suhe skandinaavia omale alle praktiliselt kogu kvaliteedi- ja hinnaskaala ulatuses.

Millest see tingit on, on raske öelda. Skandinaavias on hinna kujunemisel (kui jätta toidukaubad kõrvale) järgmised rusikareeglid. Tootja toodab mingit toodet sel juhul, kui seda on võimalik müüa vähemalt neljakordse hinnavahega. Hulgimüüja/maaletooja müüb kauplustele kauba edasi 2,5 kordse hinnavahega. Kauplused korrutavad hinna omakorda 2,5-ga. Seega müüakse toodet lõpphinnaga, mis on jämedas laastus 25 (kakskümmend viis) korda kõrgem kui selle tootmine maksab. Sellised juurdehindlused võimaldavadki suuri hinnalandusi hooaja lõpumüükides, kus müüja saab seismajäänd kaubast lahti halvimal juhul sisseostuhinnaga. Kuidas aga Eestis müüakse sama kaupa kallimalt kulutades samas vähem raha  palkadeks, on raske öelda. Suurem juurdehindlus? Kehvem kauplemisvõime kaupade sisse ostmisel?

Kuigi skandinaavia juurdehindlus on selline nagu ta on, võib siinsetes kauplustes paraku tihtipääle kuulda hinna üle kauplemisel, et juurdehindlus on nii väike, et ei saa ka suurema ostu puhul allahindlust teha. Mainin siin kohe ära, et tegelikult tavaliselt norralased hindade üle sisseoste tehes ei kauple, kuna peavad seda ebaväärikaks, samuti puudub neil sellekohane traditsioon. Kui on odav väljamüük, siis torma, muidu on valik kas ostmise või mitteostmise vahel. Kui väiksemates kohtades hinna üle kauplemist praktiliselt üldse ei esine, siis Oslo’s kaubeldakse siiski suuremate ostude puhul hinna üle, kusjuures siin on tegemist ilmse mõjuga sisserännanute poolt, kes esindavad pikkade kauplemistraditsioonidega rahvaid.

Kui ma kuulen mingis poes, et isegi suurema koguse kauba ostmisel ei saa hinnaalandust teha, kuna hinnamarginaal on nii väike, siis ma sellest poest ei sellel ega ka ühelgi hilisemal päeval ei osta. Põhjuseks on see, et ma ei talu valetamist. Kuna ma tean seda, kui suur on tegelik juurdehindlus, siis ei taha ma kohe mitte kuidagi jätta oma raha poodi, kus mulle valetatakse. Mulle võib teisi põhjendusi tuua, miks hinda ei saa alla lasta (suure ostu puhul), aga ärge rääkige mulle kõrgetest sisseostuhindadest. Ning minu jaoks ei ole tähtis, kes mulle valetab, kas müüja või kaupluse omanik. Eriti rumal on argument, kus teatatakse, et tegemist on niivõrd ekslusiivse ja kalli tootega, et selle kasumi marginaal on tunduvalt väiksem kui odavamal kaubal. Inimesena, kes õige mitme aasta jooksul on endise ettevõtjana ost kaupu nii Skandinaavia kui ka muu maailma tootjatelt (keemiatooted, elektroonika, riided), tean, et eksklusiivse kauba puhul on juurdehindlus protsentuaalselt tavaliselt kõrgem kui tavakaubal.

Suurema ostu puhul pole, tõsi küll, mõtet rääkida hinna üle müüjaga, kuna temal on volitused hinnaalanduseks väiksemad kui omanikul või siis poe või selle osakonna juhatajal. 2008. aasta augustis ostsin endale suvilasse viimiseks uue gaasigrilli, kuna eelmine oli pääle mitmeid aastaid aastaringset väljas hoidmist ära roostetand. Tegin seda koheselt pääle Eestist puhkuselt tulemist, kuna Eestist ei saand soovit grilli muretseda. Vana gaasigrilli kasutamisel olin seda puhastades pidevalt hädas olnd selle puhastamisega, kuna tootja polnd ilmselgelt mõelnd, et grilli kasutaja seda pääle kasutamist pidevalt ka puhastama peab. Sama aasta kevadel olin Elkjøp’i poes Skøyen’is näind Weber’i gaasigrillide uusi mudeleid, millega tutvumisel sattusin lausa vaimustusse tehnilistest lahendustest, mis võimaldasid kasutamise järgselt grilli tunduvalt kergemini puhastada kui minu vana grilli. Olin jätt grilli siiski ostmata, kuna arvasin, et vana grill ajab veel ühe suve asja ära ning mul polnd ka erilist tahtmist hakata küllalt suurt grilli oma autos Norrast Eestisse vedama. Paraku selgus suvilasse jõudmisel, et vana grilli päevad olid kahjuks juba loet.

Kuna jaanipäevaks oli hädasti uut grilli vaja, siis suundusin kohe Tartusse uut Weber’i grilli ostma. Vastavalt internetist leit infole müüs Tartus Weber’i grille K-Rauta nimeline pood. Suur oli mu rõõm, kui poodi sisenedes märkasin soovit grilli müügis olevat. Hind oli muidugi soolane – 17 000.- EEK, mis oli tunduvalt suurem kui Elkøp’is näht 5990.- NOK –  ehk teiste sõnadega - + 50%. Suur oli aga mu pettumus kui tegin müügil oleva grilli kaane lahti. Selgus, et müügil olev grill oli vana mudel, kus grillrestid olid roostevabast terasest, aga mitte emailiga kaet, nagu seda oli olnd uus mudel Elkjøp’is. Küsisin müüjalt, kas neil uut mudelit emailit restidega pole ning miks nad vana mudelit müüvad tunduvalt kallima hinnaga kui olin seda näind Elkjøp’is uue mudeli hinnaks. Vastuseks oli, et seda mudelit müüsid nad eelmisel aastal hästi ning müüvad ka sellel aastal edasi, uut mudelit müüa ja uut hinda teha pole mitte mingit mõtet. Vastus, andke mulle andeks, mind eriti ei üllatand, ei selle vastuse sisu ega ka vormi osas. Olin tollel suvel ilma väligrillita ning koju tagasi jõudes läksin esimese asjana järgmiseks suveks uut grilli ostma.

Kuna tegemist oli hooaja lõpuga, siis oli grill müügis hooaja lõpu hinnaga (kes siis ikka tahab hoida üle talve laos toodet, mis järgmisel hooajal enam pole kõige viimane mudel, mistõttu selle hind tuleb nagunii alla lasta). Seega oli hind  NOK 5990.- asemel NOK 5000.-. Kuna mul oli vaja osta ka üks kerge lisatolmuimeja koera karvade igapäevaseks koristamiseks kodu põrandalt, siis palusin müüjal minna osakonna juhatajalt küsima, kas ma saaksin osta grilli ja tolmuimeja (hind riiulis NOK 1700.-) koguhinnaga NOK 5000.-

Müüjadaam teatas, et sellise hinnaga kohe kindlasti neid kahte asja osta ei saa, kuna... Palusin daami, mitte kulutada oma suud selle teema üle arutamiseks (hinnamarginaalide üle) ning lihtsalt minna küsimusega osakonna juhataja juurde. Daam teatas raskelt ohates, et ta võib minna (ja läkski), aga sellise hinnaga polevat võimalik müüa... 5 minuti pärast naases daam ning teatas, et tema ei tea, kuidas see küll võimalik on, aga ma saan need kaks asja ostet NOK 5200.- eest.  Seega sain soovit grilli tunduvalt odavamalt kui vanema mudeli Eestist. Järgmisel suvel viisin grilli autoga suvilasse ning tulemusega olen väga rahul. Miks oli mulle see nii tähtis, et grillrestid oleksid kaet emailiga, aga mitte roostevabast terasest? Vastavalt kasutusjuhendile (ja ka reaalses elus) sai emailiga kaet reste puhastada põletamise teel. Pääle iga grillimist tuli keerata leek maksi pääle ning kui grillist enam suitsu ei tulnd, siis olid grillimisjäätmed ära põlend, viimased tuhatükid sai terasharjaga kergelt eemaldada. Puhastamise tegi kergeks ka see, et kogu grillahju põhja sai sahtlina eemaldada ning kerge koputamisega eemaldada söestund jääkained. Usun, et sellist lahendust oskavad hinnata kõik, kes on kunagi üritand roostevabast terasest grillreste ise puhastada (kus töö on nii raske, et kergesti võib tekkida tahtmine kasutada dünamiiti).

Kui grilltoodete hindadest veel rääkida, siis soovisin muretseda grillile juurde veel terve rea abivahendeid (näituseks lihatermomeeter, mille traadita display teatab 50 m raadiuses, et liha sisetemperatuur on paras ning on aeg minna liha välja võtma, lisaks kõikvõimalikud muud vidinad). Internetis Weber’i koduleheküljelt õnnestus leida kataloogist need tooted, mida soovisin osta, samuti sain kokku lüüa nende hinna internetis – dollareid NOK-deks ümber arvestades umbes NOK 1500 eest kaupa. Ainuke häda oli selles, et osta interneti kaudu said vaid USA residendid (nagu see nii tavaline on hää hinnaga häid asju internetis ostes). Pidin tegema hinnaküsimise ühest spetsialiseerit Oslo poest, mis on üks suuremaid Weber’i toodete müüjaid Oslo’s. Pakut hinnaks oli NOK 6000.-, millest lubati ka NOK 1000.- alla anda. Kuna ma aga aprillis sõitsin kongressile Havail, siis sain säält poest vajalikud (ning sugugi mitte palju pagasiruumi nõudvad) vidinad ära osta, kusjuures veel odavama hinnaga kui seda oleks saand internetist tellides.

Kui tõele au anda, siis pole mitte kõik müüjad süüdi selles, et nad üritavad ostjatele rääkida, kui madalad on nende toodete hinnamarginaalid. Olen oma silmaga ise näind Elkjøp’is müüja arvutis olevaid arvestuslikke hindu, kus näituseks umbes NOK 13 000.- maksval lauaarvutil on arvestuslikuks hinnaks märgit vaid mõnisada krooni vähem. Siin on tõenäoliselt tegemist selle marginaaliga, mida keti omanik soovib, et müüjad näeksid - hinnad, milles sisaldub soovit kasum ja väljaminekud (inkludeerit keskadministratsiooni kulud). See, kui palju on sisseostuhind madalam sellest arvestuslikust hinnast, omavad korrektset ülevaadet vaid mõned keskadministratsiooni töötajad. Kui suurte bürokraatlike firmade omanikud ja ka tegevjuhid saavad sisseostuhindu töötajate eest kergelt varjata, siis väiksemates firmades on varjamine juba keerulisem ning nõuab näituseks off shore firmade loomist.

Kui vaadata, milliste autodega ja paatidega sõidetakse Oslo’s ja vaadata kui suur on just kallimate mudelite osakaal üldisest liiklusest Oslo’s ning mõelda keskmise palga pääle Norras, siis on näha ka ilmselge ebakõla sissetulekute ja väljaminekute vahel. See ongi põhjuseks, miks maksuamet avaldab igal aastal kõigi maksumaksjate andmed, kus on näha palju keegi on teenind ja maksu makst. Ei tea, palju maksuamet naabrite kaebuste järgi maksudest kõrvale hoidjaid pihtide vahele võtab, aga kindlasti on selliseid inimesi. Lisaks on maksuamet tõenäoliselt üles leind ka kõige lihtsama skeemi maksuameti petmiseks – off shore firma asutamine, mis on siis vahelüliks ettevõtte omaniku Norra firma ja tarnijafirma vahel välismaal. Off shore firma omab mingi kauba müügiõigusi Norras ning ostab kauba tehasest. Kaup läheb tehasest otse lattu/poodi Norra firmas, kes maksab omakorda kauba eest off shore firmale, loomulikult tunduvalt rohkem kui see tasus tehasele. Off shore firmas toimub vaid raha liikumine, kusjuures vaheltkasu päält jäetakse tõenäoliselt maksud maksmata. Kuna nüüd on maksuamet hakand otsima ka nende Norras kasutet välismaiste pangakaartide omanikke, kellel on norra nimed, siis loodetakse saada jaole neile ettevõtjaile, kes seni niimoodi „maksuvabalt“ raha välismaale kantisid. Kuidas maksuametil need plaanid õnnestuvad, näitab aeg.

Mis on kindlasti Norras parem kui Eestis, on tarbijakaitse ja tarbijate õigused. Enamusel kaubal on 1 – 3 aastat garantiid, aga vastavalt tarbijakaitse säädusele on kundel  5 (viie) aasta jooksul reklamatsiooniõigus sellele kaubale, mille arvestuslik eluiga on üle 5 aasta. Kui asi läheb katki ning seda pole valesti kasutet, siis parandatakse 5 aasta jooksul toode tasuta ära või vahetatakse uue vastu välja.

Konkurentsi tingimustes tullakse välja ka teiste soodustustega. Näituseks Elkjøp’ist ostet kauba puhul on ostjal 30 päevane õigus viia kaup poodi tagasi, ilma sellisele kauba tagastamisele põhjendust esitamata. Kauba tagastamisel  makstakse ostjale raha tagasi.

Kuna Norrast ostet kauba puhul on ostjal tunduvalt paremad garantiid ja reklamatsiooniõigused kui näituseks mujalt ostet kauba puhul, siis polegi mõtet osta elektroonikakaupu Rootsist, kuna väikese hinnavõidu nullib ära kehvem garantii ja reklamatsiooniõigus.




© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Ingen kommentarer:

Legg inn en kommentar