Poodidest,
teenindusest ja hindadest
Millised on hinnad
Norra toidupoodides, sellest võisite aimu saada juba varasemates päätükkides.
Ma pean kahjuks tunnistama, et ma ei oska siinkohal kirjutada kui palju maksab
liiter piima poes. Ühelt poolt selle pärast, et ei jõua kõiki asju meelde
jätta, seda enam sellistest toiduainetest, mida tuleb osta vaatamata sellele,
palju nad maksavad. Teisest küljest aga selle tõttu, et nii nagu ajad ja
inimesed, nii muutuvad ka hinnad koos meiega.
Ajakirjanduses ilmub
aeg-ajalt ka erinevate kaupluskettide hinnavõrdlusi, kus selgub, et hind võib
isegi kuni 50% erineda. Sõltumata hindadest tekivad aja jooksul poed, mida
külastad meelsamini, ükskõik, mis selle põhjuseks ka poleks – hinnad, asukoht,
valik, parkimisplats jms.
Kui rääkida valikust
Norra toidupoodides, siis eriti alguses pääle Rootsist kolimist, oli meil väga
raske otsustada, mida süüa teha. Poole aasta jooksul sai proovit kõikvõimalikke
imelikke pakendeid ja tundmatuid nimesid kuni lõpuks selgus, et piim, munad,
koor, või, liha ja kala on igal pool (pääaegu) sama maitsega. Mina isikliselt
ei oska piima maitset hinnata, kuna ma pole seda joond juba kahekümnendast
eluaastast saadik (ühel päeval läks ühel endisel suurel piimavasikal lihtsalt
isu üle ning pole senini tagasi tulnd), aga teised pere liikmed ei nurise.
Piima müüakse kolmes rasvasuses – 3,9%, 1,5% ning 0,05% (või oli see 0,5%?),
kuigi ma ei tea, mida nad viimasesse küll sisse panevad, et see klaasis läbi ei
paistaks.
Keefir ja hapupiim
(kulturmelk) on aga igati hää maitsega. Hapukoort (rømme) tehakse nii rammusat
kui ka lahjat (lett rømme), kusjuures viimane on täiesti hää maitsega nii
külmalt söömiseks (ükskõik mille juurde ja kuidas) kui ka kuumutamiseks. Võid
(smør) müüakse kas siis soolamata, kergelt soolat või siis kõvasti soolat
kujul. Üle kogu Norra müüakse Tine
nimelise firma piimatooteid, suuremates linnades on ka saada Q nimelise firma
piima ja koort. Meie pere ostab põhiliselt Q-piima ja koort, ühelt poolt selle
pärast, et ma vihkan monopolfirmasid, teiselt selle tõttu, et Q-hapukoor on
tunduvalt parema maitse ja konsistentsiga ning kolmandaks Tine firmaga seot
skandaali tõttu mõned aastad tagasi. Ma ei tea, kui suur on Tine turuosa Norras
praegusel hetkel, aga ma arvan, et see on vähemalt 90%. Q-firma on tunduvalt
väiksem tegija, lisaks pakub konkurentsi veel Synnøve, mis valmistab ainult
juustu ning on tõeline kääbus Tine kõrval. Vaatamata kaaluerinevusele jäi Tine
mõned aastad ajakirjandusele (ja avalikkusele) vahele sellega, et üritas ICA
kauplusteketti „ära osta“ sellega, et lubas oma toodangule tunduvalt madalamat
hulgihinda tingimusel, et ICA ei müü oma poodide kaudu enam Synnøve
juustutooteid. Asi läks suure kella külge, ja sellest ajast saati olen mina
isikliselt ost Tine toodangust vaid hapupiima ja keefiri ning seda ka sel
põhjusel, et ühegi teise firma hapupiima pole füüsiliselt lihtsalt müügil. Synnøve sai aga hää reklaamilause, kus kunde
teatab, et ostab Synnøve juustu selle pärast, et tahab ja saab, aga mitte selle
pärast, et peab. Tine jogurtitest olime loobund juba varem, kuna kehva (maitse
üle ei vaielda!) maitsega Tine jogurti kõrval on kõikjal saadaval ka Yoplait
jogurtit.
Kuna nii nagu meie
mõtli ka paljud teised kunded, siis olid Tine’l vahepääl päris rasked ajad, aga
nüüd olla nad kuuldavasti oma turuosa taastand. Norralased pole nimelt nii pika
mäluga kui minusugused eestlased – vedas!
Teiseks viimastel
aastatel skandaali läbi teind firmaks on Gilde nimeline lihatoodete valmistaja,
mille turuosa oli pea sama suur kui Tine’l, seda loomulikult lihatoodete
produtsentide hulgas. Mõni aasta tagasi haigestusid ägedalt paarkümmend last
üle kogu Norra, neist paar surid, teistel tekkis erineva raskusastmega
invaliidsus neerude kahjustuse tõttu. Selgus, et haigustekitajaks oli E-coli
bakteri üks tüvi, mille päritolu otsiti siis õige mitu nädalat taga kogu Norra
toiduainetööstuse ettevõtteist. Lõpuks leiti süüdlane (E-coli) Gilde Sogndal’i
vorstitsehhist, kusjuures toiduinspektorite kontrollkäigul tekkis tsehhi
töötajail isu inspektoritega füüsiliselt arveid õiendada, samuti jõudsid
ajakirjandusse väga inetud verbaalsed kommentaarid firma töötajailt.
E-coli on
soolebakter, mille erinevad tüved võivad olla erineva patogeensuse astmega,
kusjuures individuaalselt sõltub haiguse prognoos haigestund organismi
vastupanu võimest. Kuna tegemist on soolebakteriga, siis selle sattumine
valmistoodangusse indikeerib hügieeninõuete rikkumist tootmisprotsessis.
Vigu võib kõigil
juhtuda. Neist tuleb õppida ning tulevikus hoiduda vigade tegemisest. Kui
õnnetus juhtub, siis tuleb tegijal koheselt teha kõik selleks, et viga saaks
kõrvaldet, aga mitte sõimata ja minna toiduinspektoritele kätega kallale. Eelpool
juhtunu on täitsa piisav selleks, et mina ei osta enam mitte kunagi Gilde
toodangut. Õnneks on lihatoodete osas müügil ka alternatiivsete firmade
produkte, nii et meie pere nälga ei jää. Aga Gilde’l veab, et nad asuvad
Norras, kus enamus kundedest on leplikud norralased, aga mitte minusugused eestlased.
Aeg-ajalt saame
teada, et ka kraanist tulev joogivesi on bakteritega lubatust rohkem reostet
ning sellisel ajal ostetakse poodidest palju pudelivett. Kraanivesi tuleb
põhiliselt avaveekogudest (mis on siis vastava kaitse all) ning puhastatakse
puhastusjaamades. Hiljuti võis lugeda ülevaadet nende puhastusjaamade
tehnilisest tasemest ning sellega seoses selgus, et rohkem kui 50% Norra
elanikkonnast saab kraanist vett, mida puhastatakse jaamades, mis oma
tehnilistelt võimalustelt ei vasta nendele nõuetele, mis kehtestati mineva
sajandi 50. aastate alguses. Lisaks veel aastakümneid vanade veetorude
seisukord, kus torude sisesein on kaet kõivõimalike ladestustega. Saa siis aru,
mille pääle vee eest tasut raha kõik ära kulub! Üheks Norra eripäraks Eestiga
võrreldes on see, et puhastusjaamadest tulev vesi on täiesti pehme, looduslik
karedus on keemiliselt eemaldet ning seetõttu on nii pesumasinad kui ka
veekannud tunduvalt pikema elueaga kui samad masinad Eestis, kus
puhastusjaamades ei tehta midagi vee karedusega.
Norra kolimise
järgselt õppisime oma kurbade kogemuste najal selgeks ka selle, millele Rootsis
elades ei pöörand üldsegi tähelepanu – toidukauba ostmisel vaatame nüüd
alati „parim enne“ (best før) kuupäevi.
Pääle paari esimest korda toidukraami ostmist avastasime kodus toitu külmkappi
pannes ridamisi toiduaineid, mis olid ajalt paraku juba „välja läind“. Nüüd
kontrollime iga kord igat toiduainet. Viimastel aastatel on kõvasti vähenend
sellise aja ületand kauba avastamise sagedus toidupoodides, aga kuna me
aeg-ajalt avastame endiselt aja ületand kaupa, siis parem kardame kui kahjatseme.
Mõni sõna kaupluste
lahtioleku aegadest. Toon siin ära lühikese artikli, mille avaldasin kunagi
Eesti Seltsi Norras koduleheküljel www.eestlased.no, kus kutsuti
üles jutustama oma lõbusatest/huvitavatest seiklustest Norras. Siin ta on:
Naiivsed
eestlased Norras
Kolisime perega
Rootsist Norrasse 1997. aasta suvel. Kohaliku toidupoe seinal oli suur silt poe
lahtioleku aegadega: 10-20 (9-18). Kuna sellist sulgudes oleva ajaga silti
polnd varem näind, siis küsisin ühelt kolleegilt järele, kas sulgudes olev aeg
tähendab pühapäevast poe lahtioleku kellaaega.
Suur oli minu üllatus
kui kuulsin, et sulgudes olev kellaaeg tähendab hoopis laupäevast poe
lahtioleku kellaaega. Rääkisin loo ära oma abikaasale ning asja üle sügavalt
järele mõeldes jõudsime järeldusele, et norralased on üks tõeliselt geniaalne
rahvas. Hulga mõttekam on tõepoolest hoida poodi lühemalt lahti laupäeval kui
nagunii õhtul keegi toidupoes ei käi ning pühapäeval, kui kõik tulevad
suvilatest tagasi koju, on parem hoida poodi kauem lahti, et hilised tulijad
saaksid samuti süüa koju kaasa osta.
Esimesel pühapäeval
toidupoodi minnes selgus aga, et pood oli millegipärast kinni, uksel polnd ka
mingit selgitust kinnioleku põhjuste kohta. Järgmisel päeval kolleegide käest
selgitust küsides selgus, et toidupoed (nagu kõik teised poed) on pühapäeviti
hoopiski kinni ning laupäeviti vastavalt sildile veidi lühemalt lahti. Vaatasime
siis kolleegidega üksteisele otsa - mina mõistmata, kuidas on võimalik, et
(toidu)poed pühapäeviti kinni on, nemad aga imestades, kuidas ma nii naiivselt
võisin uskuda, et toidupoed pühapäeviti lahti võivad olla.
Hiljem selgus, et
varem olid ka argipäeviti poed lahti olnd vaid kella neljani pärastlõunal, mis
oli tekitand tööinimestele suuri probleeme. Igal päeval oli poodides vahetult
enne nelja olnd suur tung kui tööaja ametlikust lõpust varem töölt pagend
inimesed üritasid paaniliselt osta ülerahvastet poes mingit söögipoolist koju
kaasa. Õnneks oli meie Norra kolimise ajaks juba loobut sellisest
inimvaenulikust kombest.
Kui järgi küsisin,
kas siis pole olemas kaupmehi, kes oleksid huvitet oma kundedest ning hoiaksid
poode kauem lahti (soovitavalt ka pühapäeviti), siis selgus, et kui selliseid
kaupmehi ka oleks, ei saaks nemad miskit teha, kuna poodide lahti oleku aeg on
säädusega reguleerit ning poodide lahtiolek pühapäeviti on rangelt keelat
(viimasel ajal siiski eranditega väikestele alla 100 m2 müügipinnaga
toidupoodidele, mis asuvad liiklussõlmede läheduses).
Kogu ”kurja juur”
olla kirik, kellel olla suur mõjuvõim poliitikute üle ning kes nõudvat, et
pühapäeviti inimesed ei töötaks. Lisaks veel norra inimeste leplikkus, kes on
üles kasvand sellistes oludes, kus tarbijasõbralikemaid olusid ei osatagi tahta
või siis vajalikuks pidada.
Kahjuks on aga
selline restriktiivsus selektiivne. Pühapäevane töökeeld ei laiene minu
ametikaaslastele haiglates, lisaks veel transpordile, kultuuriasutustele ja
politseile.
Kurioosumiks kogu loo
juures on see, et pühapäevase töötamise poliitilise keelamise taga on kirik,
mis ise töötab põhiliselt vaid neil päevil, mil teistel inimestel on töötamine
keelat, seega pühapäeviti.
***
Nii palju siis
artiklist. Kommentaariks ütlen, et laupäeviti on Norras (aga mitte Rootsis või
Eestis!) poodides käimine tõeline piin, kuna poed on nii hullusti ülerahvastet,
et sinna mingit isu minna pole. Aitäh poliitikud! Parkimisplatsid on autosid
täis. Poed on inimesi täis. Mingit erilist teenindamiskvaliteeti ei saa sel
päeval oodata, ning seda Norras, kus teeninduskvaliteet on juba iseenesest
küllalt madal – umbes samal tasemel kui Eestis, teiste sõnadega – tunduvalt
kehvem teenindus kui Rootsis. Olen mõned korrad mõelnd, et miks küll Norras on see
teeninduskvaliteet nii palju Rootsi omast kehvem. Miks teeninduskvaliteet
Eestis on kehv, sellest saan ma aru. Viiekümne nõukogude okupatsiooniaasta
jooksul hävitati alguses kõik need, kes oskasid ja tahtsid müüa ja teenindada,
siis kadusid kaubad, mida müüa, mille tulemuseks oli defitsiidi ajastu, kus
defitsiidi müüjad ei pidand kaupu müües ei pingutama ega ka viisakad olema.
Nõukogude ajastu lõpuks oli kujunend olukord, kus kõikvõimalikud müüjad
asetasid end oma meeles ja käitumises eraldi kasti, kelle arvates kõik sinna
kasti mitte kuulujad (kui jätta kõrvale kommunistilikud funktsionärid ja
kgbiidid) olid alamat sorti inimesed, kellelt midagi saada ei olnd ning kellest
seega ka lugu pidada polnd vaja. Loomulikult on tänases Eestis teenindus
tunduvalt parem kui okupeerit Eestis, aga ideaalist on asi kahjuks veel kaugel.
Nagu Eestiski, nii ka
Norras sõltub teeninduse kvaliteet rohkem teenindaja/müüja isiklistest
omadustest kui süsteemist. Førde’sse kolimise järgselt olin üllatund kui poodi
minnes mind müüjad ei tervitand ega tulnd küsima, millega nad mind aidata
saanuks. Alles paari-kolme aasta pärast hakkasid kassapidajad mind vähemalt toidupoodides
teretama, kuigi ma kahtlustan, et siin polnd tegemist mitte niivõrd
teeninduskultuuri muutumisest tingit viisakusega, vaid sellega, et paari aasta
möödudes olin ma neile saand nii tuttavaks, et mulle kui tuttavale tuli tere
öelda.
Oslo’s on asi veidi
parem, osalt kindlasti selle tõttu, et siin on konkurents suurem, teiselt poolt
aga selle pärast, et siin on traditsiooniga müüjaid rohkem. Norra
teeninduskvaliteedi taseme ja selle Rootsist mahajäämuse põhjuste üle juureldes
jõudsin järeldusele, et siin võib olla tegemist liiga lühikese traditsiooniga.
Kuna Norra oli alles hiljuti talurahva ja kalurite riik, kes olid harjund
rähklema isekeskis maa ja merega, siis on loogiline, et teenindusfääri
plahvatusliku kasvu tingimustes on võimatu leida kõikidesse poodidesse inimesi,
kellel oleks kodunt kaasas müümise ja teeninduse kvaliteeti tagav traditsioon.
Kui tegemist on esimest põlve teenindajaga, või veel hullem - teenindamist
õpetava esimese põlve teenindusõpetajaga, siis ei saagi oodata, et kvaliteet
mitte millestki tühja koha pääl tekiks. Ehk veel kord – teeninduse kvaliteet
sõltub rohkem teenindaja isiklistest omadustest kuivõrd süsteemist (mis
iseenesest on küllalt nõrk).
Peab olema õnnelik,
et neid häid teenindajaid ja hää teenindusega poode siiski leidub, mis
võimaldab oma sisseostud (pääle mitmeid ebaõnnestund/ebameeldivaid kogemusi)
siiski küllalt valutult sooritada. Nagu eespool juba mainisin, et kui õnnestub
leida üks hääd kaupa ja hääd teenindust pakkuv pood, siis hoiame sellest ka
edaspidi kinni, halbadest poodidest käime aga kaarega ringi.
Isegi ühes poes on
teeninduskvaliteet erinevates osakondades erinev, tingit juba eelpool mainit
isikliste omaduste tähtsusest. Toon siin näituseks Oslo’s Stortingsgate’l asuva
küllalt eksklusiivseks peetava Ferner Jakobsen’i nimelise riidepoe.
Meesteriiete osakonnas liikudes saad alati sääl töötavate meesmüüjate viisaka teeninduse
osaliseks. Mitte kunagi pole ma säält ära läind tundega, et küll läks seekord
halvasti. Ikka vastupidi. Aga naisteriiete osakond on parema sõna puudumisel
täiesti katastroofilise teenindusega.
Selles osakonnas töötavad naismüüjad on nagu nõukogude ajastu lõpu
perioodist pärit. Kulutavad aega omavahel jutu ajamisele, kui neilt midagi
küsida, siis annavad tavaliselt valeinfot (kust mingit riideeset leida võib
vms.), mistõttu mul on tekkind mulje, et lobisemise kõrvalt pole neil kunagi ei
aega ega tahtmist olnd selgeks õppida oma osakonnas müüdava kauba sortiment ja
paigutus. Minu silmis on selles poes kaks täiesti erinevat osakonda. Üks
konkurentsitult halvim osakond Oslo’s (sellega on ka mu abikaasa ja mu tütar
nõus) ning teine ideaalilähedase teenindusega osakond. Hää, et ma selle poe
omanik ei ole ning ei pea hakkama oma pääd murdma selle üle, kuidas halbadest
teenindajatest ühes sotsialistlike ametiühingutega riigis lahti saada. Aga
neile hääd teenindust õpetada pole tõenäoliselt küll võimalik, vähemalt mina ei
usu seda – need daamid on selleks (andke mulle anneks väljendi eest!) liiga
täiskasvand. Nagu eesti vanasõna ütleb – küürakat parandab vaid haud.
Tulemuseks ongi see, et meie pere ei osta selle poe naisteriiete osakonnast
mitte midagi, aga mina käin endiselt selle poe meesteriiete osakonnas.
Kui nüüd aga
hindadest rääkida, siis on toidukaupade osas Norra hinnad Rootsi omadest
tunduvalt kõrgemad (sellest kirjutasin juba varem). Minu subjektiivse hinnangu
järgi maksab sama toidukaup Norras vähemalt 50% rohkem kui Rootsis, aga võib
leida ka kuni 3 korda kõrgemaid hindu. Näituseks võin tuua Belgias toodet
jõhvikamahla, mida sel ajal kui Rootsis müüdi SEK 10.90 eest, võis Norrast osta
NOK 29.90-ga, praeguseks on selle mahla hind Norras tõust juba üle NOK 33.-
Kuni elasime Førde’s, oli ka toidukaupade valik tunduvalt väiksem kui Rootsis,
pääle Oslo piirkonda kolimist saame osta toitu ka Ultra nimelistes poodides,
kus toidukaupade valik enam ei jää Rootsis poodides müüdavale oluliselt alla
(tõsi küll, puudu on üksikutest kaupadest, mida Norras kahjuks ei müüa, aga
neid pole palju).
Eestis on
toidukaupade hinnad endiselt veel madalamad kui Norras, kahjuks on Eestis
olukord viimase viie aasta jooksul kõvasti muutund toidukaupade valiku suhtes,
samuti on hinnad tunduvalt kasvand. Pääle Eesti ühinemist EL-ga 2004. aastal
avastame nüüd igal järgneval suvel, et jälle on aasta jooksul vähenend
toidukaupade valik toidupoodides. Tegemist on subjektiivse hinnanguga, aga
tundub, et igal aastal on sortimendist umbes paarkümmend protsenti kadund. Kui
veel selle aastatuhande alguses oli näiteks kohukesi valida mitmekümne tootja
vahel, kes igaüks pakkus kuni kümmet erinevat maitset, siis viimastel aastatel
on valida vaid Läti Karumsi kolme erineva kohukese ja ühe – kahe Eesti tootja
kuni kümne erineva maitse vahel. Kusjuures ma arvan, et põhjuseks sortimendi
vähenemisel pole mitte Eesti ühinemine
EL-ga, vaid samasse aega jäänd Eesti toidukaupade turu lõplik ära jagamine
erinevate toidukaupluste kettide vahel, mille järel nende kettide omanikud
asusid vähendama sortimenti kulude vähendamise nimel. Mis ühele (müüjale) hää,
see teisele (ostjale) halb.
Teen siin ka ühe
kõrvalepõike üksikute Eesti toiduainete kvaliteedi juurde. See, et Kalevi
toodang on üks vähestest Eesti firmadest, mille toodangu sisu ja vorm on pääle
Eesti taasiseseisvumist vaid kehvemaks läind, on minu ja mu pere subjektiivne
hinnang. Tulemuseks on see, et juba 4-5 aastat tagasi loobusime Kalevi toodangu
ostmisest. Kahjuks on viimase paari aasta jooksul oluliselt halvenend ka varem
meie peres nii populaarsete kohukeste ja eesti topsijäätise kvaliteet. Mingil
põhjusel on enamus kohukeste ja jäätise tootjaist hakand nii kohukest kui ka
jäätist tootma taimse rasvainega, mistõttu maitse on tunduvalt kehvem. Asja
teeb keeruliseks ka see, et nii kohukeste kui ka topsijäätise ostmisel tuleb
pingsalt otsida kirbukirjas olevast koostisainete loetelust, kas selles
kohukeses või jäätises on taimne rasv sees või mitte. Minu silmad ei suuda nii
peenes kirjas olevaid asju kaua lugeda, nii et paari toote käes hoidmise järel
annan alla ning ei osta ei kohukest ega
topsijäätist. Suuremas pakendis jäätist on siiski võimalik osta. Miks on
asendet üks hästi maitsev toode ühe halva maitsega toote vastu, on mul raske
öelda. Kui küsimus on rahas, siis pange see kroon-kaks hinnale juurde ning
teatage, et tegemist on vana retsepti järgi valmistet tootega (ühel ütlemata
hää jäätise pakil ongi selline kiri, paraku ei saa seda jäätist mitte igast
poest osta), mida maitseomadusi hindavad inimesed võivad siis julgelt osta.
Muud põhjendust aga olla ei saa, kuna loomseid rasvu oleme me juba aastatuhandeid
söönd ning meiega pole senini midagi halba juhtund.
Mis puutub aga muude
kaupade valikusse ja hindadesse, siis võib öelda, et Norras on hinnad veidi
kõrgemad kui Rootsis, tihtipääle on Norras ja Rootsis hinnanumbrid samad,
hinnavahe tuleb NOK ja SEK kursivahest.
Kahjuks on vist
pöördumatult möödas see aeg, nagu oli selle aastatuhande alguses, kui Eestisse
puhkusele sõites õhkasime hellalt, et päätselt oleme Eestis, kus siis saab
lõpuks ometi minna poodidesse sisseoste tegema. Ja selle õhkamise saatel
mõtlesime Eestis müüdava kauba pääle nii valiku kui ka hindade osas, erandiks
olid vaid elektroonikakaubad, mille puhul oli kvaliteetkaupade valik Eestis
väiksem kui Skandinaavias ning samas ka hind kallim.
Nüüdeks on asi siis
nii kaugel, et ükskõik millist kvaliteetkaupa tuleb osta Norrast või Rootsist,
kus valik on tunduvalt suurem ning hinnad ka madalamad kui Eestis. Aga
odavkaup, see on igal pool odavkaup. Varem oskasime seletada enestele, et
kvaliteetkauba hinnavahe on tingit sellest, et eestlaste ostujõud on madalam
kui skandinaavlastel ning selle tõttu on nõndanimetet kalli kaupa käive
tunduvalt väiksem, mistõttu väiksema läbimüügi juures on sisseostuhinnad
tõenäoliselt kallimad ning tulemusena ka lõpphind kallim. Nüüdseks jääb Eestis
hinna ja kvaliteedi suhe skandinaavia omale alle praktiliselt kogu kvaliteedi-
ja hinnaskaala ulatuses.
Millest see tingit
on, on raske öelda. Skandinaavias on hinna kujunemisel (kui jätta toidukaubad
kõrvale) järgmised rusikareeglid. Tootja toodab mingit toodet sel juhul, kui
seda on võimalik müüa vähemalt neljakordse hinnavahega. Hulgimüüja/maaletooja
müüb kauplustele kauba edasi 2,5 kordse hinnavahega. Kauplused korrutavad hinna
omakorda 2,5-ga. Seega müüakse toodet lõpphinnaga, mis on jämedas laastus 25
(kakskümmend viis) korda kõrgem kui selle tootmine maksab. Sellised
juurdehindlused võimaldavadki suuri hinnalandusi hooaja lõpumüükides, kus müüja
saab seismajäänd kaubast lahti halvimal juhul sisseostuhinnaga. Kuidas aga
Eestis müüakse sama kaupa kallimalt kulutades samas vähem raha palkadeks, on raske öelda. Suurem
juurdehindlus? Kehvem kauplemisvõime kaupade sisse ostmisel?
Kuigi skandinaavia
juurdehindlus on selline nagu ta on, võib siinsetes kauplustes paraku
tihtipääle kuulda hinna üle kauplemisel, et juurdehindlus on nii väike, et ei
saa ka suurema ostu puhul allahindlust teha. Mainin siin kohe ära, et
tegelikult tavaliselt norralased hindade üle sisseoste tehes ei kauple, kuna
peavad seda ebaväärikaks, samuti puudub neil sellekohane traditsioon. Kui on
odav väljamüük, siis torma, muidu on valik kas ostmise või mitteostmise vahel.
Kui väiksemates kohtades hinna üle kauplemist praktiliselt üldse ei esine, siis
Oslo’s kaubeldakse siiski suuremate ostude puhul hinna üle, kusjuures siin on
tegemist ilmse mõjuga sisserännanute poolt, kes esindavad pikkade
kauplemistraditsioonidega rahvaid.
Kui ma kuulen mingis
poes, et isegi suurema koguse kauba ostmisel ei saa hinnaalandust teha, kuna
hinnamarginaal on nii väike, siis ma sellest poest ei sellel ega ka ühelgi
hilisemal päeval ei osta. Põhjuseks on see, et ma ei talu valetamist. Kuna ma
tean seda, kui suur on tegelik juurdehindlus, siis ei taha ma kohe mitte kuidagi
jätta oma raha poodi, kus mulle valetatakse. Mulle võib teisi põhjendusi tuua,
miks hinda ei saa alla lasta (suure ostu puhul), aga ärge rääkige mulle
kõrgetest sisseostuhindadest. Ning minu jaoks ei ole tähtis, kes mulle valetab,
kas müüja või kaupluse omanik. Eriti rumal on argument, kus teatatakse, et
tegemist on niivõrd ekslusiivse ja kalli tootega, et selle kasumi marginaal on
tunduvalt väiksem kui odavamal kaubal. Inimesena, kes õige mitme aasta jooksul
on endise ettevõtjana ost kaupu nii Skandinaavia kui ka muu maailma tootjatelt
(keemiatooted, elektroonika, riided), tean, et eksklusiivse kauba puhul on
juurdehindlus protsentuaalselt tavaliselt kõrgem kui tavakaubal.
Suurema ostu puhul
pole, tõsi küll, mõtet rääkida hinna üle müüjaga, kuna temal on volitused
hinnaalanduseks väiksemad kui omanikul või siis poe või selle osakonna
juhatajal. 2008. aasta augustis ostsin endale suvilasse viimiseks uue
gaasigrilli, kuna eelmine oli pääle mitmeid aastaid aastaringset väljas
hoidmist ära roostetand. Tegin seda koheselt pääle Eestist puhkuselt tulemist,
kuna Eestist ei saand soovit grilli muretseda. Vana gaasigrilli kasutamisel
olin seda puhastades pidevalt hädas olnd selle puhastamisega, kuna tootja polnd
ilmselgelt mõelnd, et grilli kasutaja seda pääle kasutamist pidevalt ka
puhastama peab. Sama aasta kevadel olin Elkjøp’i poes Skøyen’is näind Weber’i
gaasigrillide uusi mudeleid, millega tutvumisel sattusin lausa vaimustusse
tehnilistest lahendustest, mis võimaldasid kasutamise järgselt grilli tunduvalt
kergemini puhastada kui minu vana grilli. Olin jätt grilli siiski ostmata, kuna
arvasin, et vana grill ajab veel ühe suve asja ära ning mul polnd ka erilist
tahtmist hakata küllalt suurt grilli oma autos Norrast Eestisse vedama. Paraku
selgus suvilasse jõudmisel, et vana grilli päevad olid kahjuks juba loet.
Kuna jaanipäevaks oli
hädasti uut grilli vaja, siis suundusin kohe Tartusse uut Weber’i grilli ostma.
Vastavalt internetist leit infole müüs Tartus Weber’i grille K-Rauta nimeline
pood. Suur oli mu rõõm, kui poodi sisenedes märkasin soovit grilli müügis
olevat. Hind oli muidugi soolane – 17 000.- EEK, mis oli tunduvalt suurem
kui Elkøp’is näht 5990.- NOK – ehk
teiste sõnadega - + 50%. Suur oli aga mu pettumus kui tegin müügil oleva grilli
kaane lahti. Selgus, et müügil olev grill oli vana mudel, kus grillrestid olid
roostevabast terasest, aga mitte emailiga kaet, nagu seda oli olnd uus mudel
Elkjøp’is. Küsisin müüjalt, kas neil uut mudelit emailit restidega pole ning
miks nad vana mudelit müüvad tunduvalt kallima hinnaga kui olin seda näind
Elkjøp’is uue mudeli hinnaks. Vastuseks oli, et seda mudelit müüsid nad
eelmisel aastal hästi ning müüvad ka sellel aastal edasi, uut mudelit müüa ja
uut hinda teha pole mitte mingit mõtet. Vastus, andke mulle andeks, mind eriti
ei üllatand, ei selle vastuse sisu ega ka vormi osas. Olin tollel suvel ilma
väligrillita ning koju tagasi jõudes läksin esimese asjana järgmiseks suveks
uut grilli ostma.
Kuna tegemist oli
hooaja lõpuga, siis oli grill müügis hooaja lõpu hinnaga (kes siis ikka tahab
hoida üle talve laos toodet, mis järgmisel hooajal enam pole kõige viimane
mudel, mistõttu selle hind tuleb nagunii alla lasta). Seega oli hind NOK 5990.- asemel NOK 5000.-. Kuna mul oli
vaja osta ka üks kerge lisatolmuimeja koera karvade igapäevaseks koristamiseks
kodu põrandalt, siis palusin müüjal minna osakonna juhatajalt küsima, kas ma
saaksin osta grilli ja tolmuimeja (hind riiulis NOK 1700.-) koguhinnaga NOK
5000.-
Müüjadaam teatas, et
sellise hinnaga kohe kindlasti neid kahte asja osta ei saa, kuna... Palusin
daami, mitte kulutada oma suud selle teema üle arutamiseks (hinnamarginaalide
üle) ning lihtsalt minna küsimusega osakonna juhataja juurde. Daam teatas
raskelt ohates, et ta võib minna (ja läkski), aga sellise hinnaga polevat
võimalik müüa... 5 minuti pärast naases daam ning teatas, et tema ei tea,
kuidas see küll võimalik on, aga ma saan need kaks asja ostet NOK 5200.-
eest. Seega sain soovit grilli tunduvalt
odavamalt kui vanema mudeli Eestist. Järgmisel suvel viisin grilli autoga
suvilasse ning tulemusega olen väga rahul. Miks oli mulle see nii tähtis, et
grillrestid oleksid kaet emailiga, aga mitte roostevabast terasest? Vastavalt
kasutusjuhendile (ja ka reaalses elus) sai emailiga kaet reste puhastada
põletamise teel. Pääle iga grillimist tuli keerata leek maksi pääle ning kui
grillist enam suitsu ei tulnd, siis olid grillimisjäätmed ära põlend, viimased
tuhatükid sai terasharjaga kergelt eemaldada. Puhastamise tegi kergeks ka see,
et kogu grillahju põhja sai sahtlina eemaldada ning kerge koputamisega
eemaldada söestund jääkained. Usun, et sellist lahendust oskavad hinnata kõik,
kes on kunagi üritand roostevabast terasest grillreste ise puhastada (kus töö
on nii raske, et kergesti võib tekkida tahtmine kasutada dünamiiti).
Kui grilltoodete
hindadest veel rääkida, siis soovisin muretseda grillile juurde veel terve rea
abivahendeid (näituseks lihatermomeeter, mille traadita display teatab 50 m
raadiuses, et liha sisetemperatuur on paras ning on aeg minna liha välja võtma,
lisaks kõikvõimalikud muud vidinad). Internetis Weber’i koduleheküljelt
õnnestus leida kataloogist need tooted, mida soovisin osta, samuti sain kokku
lüüa nende hinna internetis – dollareid NOK-deks ümber arvestades umbes NOK
1500 eest kaupa. Ainuke häda oli selles, et osta interneti kaudu said vaid USA
residendid (nagu see nii tavaline on hää hinnaga häid asju internetis ostes).
Pidin tegema hinnaküsimise ühest spetsialiseerit Oslo poest, mis on üks
suuremaid Weber’i toodete müüjaid Oslo’s. Pakut hinnaks oli NOK 6000.-, millest
lubati ka NOK 1000.- alla anda. Kuna ma aga aprillis sõitsin kongressile
Havail, siis sain säält poest vajalikud (ning sugugi mitte palju pagasiruumi
nõudvad) vidinad ära osta, kusjuures veel odavama hinnaga kui seda oleks saand internetist
tellides.
Kui tõele au anda,
siis pole mitte kõik müüjad süüdi selles, et nad üritavad ostjatele rääkida,
kui madalad on nende toodete hinnamarginaalid. Olen oma silmaga ise näind
Elkjøp’is müüja arvutis olevaid arvestuslikke hindu, kus näituseks umbes NOK
13 000.- maksval lauaarvutil on arvestuslikuks hinnaks märgit vaid
mõnisada krooni vähem. Siin on tõenäoliselt tegemist selle marginaaliga, mida
keti omanik soovib, et müüjad näeksid - hinnad, milles sisaldub soovit kasum ja
väljaminekud (inkludeerit keskadministratsiooni kulud). See, kui palju on
sisseostuhind madalam sellest arvestuslikust hinnast, omavad korrektset
ülevaadet vaid mõned keskadministratsiooni töötajad. Kui suurte bürokraatlike
firmade omanikud ja ka tegevjuhid saavad sisseostuhindu töötajate eest kergelt
varjata, siis väiksemates firmades on varjamine juba keerulisem ning nõuab
näituseks off shore firmade loomist.
Kui vaadata, milliste
autodega ja paatidega sõidetakse Oslo’s ja vaadata kui suur on just kallimate
mudelite osakaal üldisest liiklusest Oslo’s ning mõelda keskmise palga pääle
Norras, siis on näha ka ilmselge ebakõla sissetulekute ja väljaminekute vahel.
See ongi põhjuseks, miks maksuamet avaldab igal aastal kõigi maksumaksjate
andmed, kus on näha palju keegi on teenind ja maksu makst. Ei tea, palju
maksuamet naabrite kaebuste järgi maksudest kõrvale hoidjaid pihtide vahele
võtab, aga kindlasti on selliseid inimesi. Lisaks on maksuamet tõenäoliselt
üles leind ka kõige lihtsama skeemi maksuameti petmiseks – off shore firma
asutamine, mis on siis vahelüliks ettevõtte omaniku Norra firma ja tarnijafirma
vahel välismaal. Off shore firma omab mingi kauba müügiõigusi Norras ning ostab
kauba tehasest. Kaup läheb tehasest otse lattu/poodi Norra firmas, kes maksab
omakorda kauba eest off shore firmale, loomulikult tunduvalt rohkem kui see
tasus tehasele. Off shore firmas toimub vaid raha liikumine, kusjuures
vaheltkasu päält jäetakse tõenäoliselt maksud maksmata. Kuna nüüd on maksuamet
hakand otsima ka nende Norras kasutet välismaiste pangakaartide omanikke,
kellel on norra nimed, siis loodetakse saada jaole neile ettevõtjaile, kes seni
niimoodi „maksuvabalt“ raha välismaale kantisid. Kuidas maksuametil need
plaanid õnnestuvad, näitab aeg.
Mis on kindlasti
Norras parem kui Eestis, on tarbijakaitse ja tarbijate õigused. Enamusel kaubal
on 1 – 3 aastat garantiid, aga vastavalt tarbijakaitse säädusele on kundel 5 (viie) aasta jooksul reklamatsiooniõigus sellele
kaubale, mille arvestuslik eluiga on üle 5 aasta. Kui asi läheb katki ning seda
pole valesti kasutet, siis parandatakse 5 aasta jooksul toode tasuta ära või
vahetatakse uue vastu välja.
Konkurentsi
tingimustes tullakse välja ka teiste soodustustega. Näituseks Elkjøp’ist ostet
kauba puhul on ostjal 30 päevane õigus viia kaup poodi tagasi, ilma sellisele
kauba tagastamisele põhjendust esitamata. Kauba tagastamisel makstakse ostjale raha tagasi.
Kuna Norrast ostet
kauba puhul on ostjal tunduvalt paremad garantiid ja reklamatsiooniõigused kui
näituseks mujalt ostet kauba puhul, siis polegi mõtet osta elektroonikakaupu
Rootsist, kuna väikese hinnavõidu nullib ära kehvem garantii ja
reklamatsiooniõigus.
© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar